Kundalini jooga ja kõige viimane laul

 Võtsin just taimetee pähe karastava sõõmu piparmündiäädikat ja kui ma juba šokiteraapiaga alustasin, võin sama hästi ka siinset seisvat keskkonda mõne üllatusliku postitusega raputada.

 1/12 aastast on selleks korraks jälle mööda saadetud ja et terapeudid (või no vähemalt need, kes briti komöödiates mängivad) teavad öelda, et abielu raskeim periood on selle esimesed 52 nädalat, oleks ka jaanuar kui minu ja aasta suhte esimene etapp pidanud pigem katsumusterohke olema. Aga üldse ei olnud! 

 Jumalale tänu, et ma detsembris nii oma elemendist väljas olin, sest vastasel juhul poleks ma seda kundalini jooga raamatut üldse soetama hakanudki. Ja nagu asjadel ikka kombeks on, annavad nad tõukeid uuteks asjadeks - ja siin ma nüüd siis olen ja tähistan kahe nädala möödumist lihavabaks tüdrukuks hakkamisest (kala lubasin küll menüüsse küll tagasi, sest leidsin, et kui ma selles elus meresaadusi süüa ei saa, siis ma seda elu üldse elada ei tahagi). Ja üleeile konfiskeerisin toidulaualt nisujahu. Eks siis näis, kauaks seda va tahtmist jätkub.

 Tahtmise jätkumise koha pealt nii palju veel, et tegelikult oleks minu arust hästi ilus, kui mul jätkuks jõudu ja soovi blogi näiteks... no näiteks kord nädalas uuendada. Sest tegelikult mulle hästi meeldib kirjutada ja hiljem oma kirjutatut lugeda (ja seepärast polegi midagi katki, kui keegi teine seda ei tee) ja tihti ka parandada ja mõnel harvemal korral ka pea käte vahel ahastada - sest tegelikult on ju rumal oldud küll ja veel.

 Aga vaikus on siin laiutanud sellepärast, et 1) ma olen lohh ja 2) mu (ebaratsionaalsete) hirmude hulka kuulub see, et kui ma oma üksikuid mõttekatkeid kõigi jaoks internetti üles riputan, ei ole mul varsti enam mitte kellegagi mitte millestki rääkida.

 Sinna ebaratsionaalsete hirmude kategooriasse kuulub lisaks näiteks närilistele muidu veel see ka, et kõik noodid lõpevad ühel päeval maailmast nii otsa, et ühtegi uut laulu enam kirjutada ei saa. Eriti tugevalt lööb see ahastus välja eurovisiooni aegu ja nii ma pärast iga riigi esitust värisengi, et no see oli nüüd küll kõige viimane laul. Aga näe, alati on midagi veel uuemat ja koledamat lavale roninud! 

Pealegi kinkis Ulla mulle sünnipäevaks väikese kaardikese, kus oli paari lihtsa kalkulatsiooni abil ka minusugusele selgeks tehtud, et tegelikult saab igasuguseid uusi meloodiaid veel kokku klopsida küll. Nii et ma siis korraks sülitan oma hirmudele (ebadaamilik väljend?) ja võtan esialgseks sihiks iganädalase postitamise. Pigem enda, aga võib-olla ka teie jaoks. Oleneb, kui hästi te käitute.

Olge rõõmsad ja kallistage oma lähedasi! Siin on pilt tiigrist.