Sunday, February 9, 2014

Mehhiko, mets ja uisud

 (ei seostu sinu Mehhiko puhkust kujutava lemmikseriaaliga)

 Täna oli jälle üks imeline päev, käisime pere ja peniga hommikul metsas küttepuid tegemas ja oksi põletamas ja ehkki ma oleks korra küll langeva kase alla jäänud (õnnetusest päästsid mind kiired jalad), ei hävitanud see tööindu ning minu rassimist kirjeldas kasuisa sõnadega "jõhker loom". Ja sellest tulenevalt sain perekonnalt päeva üllataja tiitli - auhinnaks auriga kinkekaart, mis kellelgi kuskilt üle jäänud oli. Aitäh!

 Neidudega käisime aga hoopis uisutamas ja seda hoolimata väljakut katvast sentimeetrisest veekihist, murenenud pinnasest ja mõnetisest läbi jää vajumisest. Pärast jõime kohvikus teed ja kuulasime, kuidas Johanna luuletusi ette loeb - Ingel Unduski looming, Müürilehest saab näiteks vaadata. Ühe sisu oli umbes selline, et kas kõikide miljonite eksisteerivate mõtete, maitsete ja helide ära proovimisest algab siis õnn. Kõnetas küll, sest olen nii palju enda juures märganud seda tahaks-kõike-kõike-näha-igale-poole-jõuda-mentaliteeti ja ühesõnaga - rohkem rahu ja kulgemist, sest kõike ei jõua niikuinii ja praeguses hetkes on isegi hea (ja need kohviku-hetked olid veel eriti head, sest olid soojus ja rammestus ja sõbrad).

 Eile tegime kodus selle Mehhiko õhtu ära, alguses empsiga kraamisime ja küpsetasime ja pärast (siis juba hispaania muusika saatel) sõime kõik koos guacamolet ja tacosid ja nachosid ja miljonit erinevat maisi ja jalopenoga asja. Ja kõik oli maitsev ja tore.

 Muidu kui ma nüüd oma postitusi ja ka seda kirjutist siin praegu loen, siis kõik tundub siuke suhkruvatt. Ma ise lõpetasin näiteks ühe ajakirja lugemise kunagi ära, sest see oli kokku selline manna ja roughiks üldse ei läinud - aga ehk muutub selles osas midagi pärast neljapäevase vaivere-peo ära pidamist. Ühesõnaga kirjutamiseni ja siia lõppu kaks pilti eilsest.


1 comment:

  1. Kule, kus metsas sa neid küttepuid tegemas käisid?

    ReplyDelete