Palju õnne sünnipäevaks, õnne isiklikus elus!

 On väga raske olla õnnetu, kui sul on Panga, otsustasin. Ja alustasin oma tavapärast ringkäiku üle mustikavälude tiikide poole ja siis jälle läbi metsa mere äärde, kuhu värske kalavaru ja lähemale roomanud päike olid kutsunud luiged. Varem olin harjunud lihtsalt veepiirini kõndima, ühelt kivilt teisele hüppama, midagi laulma ja siis tagasi minema. Kui jaksu ja selginemist vajavaid mõtteid oli rohkem, kõndisin vahel ka müüri endani.

 Nüüd on mul oma pink. Või no tegelikult on see pigem kitsede-põtrade ja muude metsaelanike oma, sest sinna külge on riputatud soolakivi - aga see on väikesel kõrgendikul metsa piiril, otsevaatega paekivil murduvaile lainetele ja just täpselt nii kaugel, et ühe sõõrmega tunned adru lõhna ja teisega nuusutad männivaiku. Seal ma nüüd käin istumas ja olemas, vahel kirjutan paar rida ka taskumärkmikusse. Muuhulgas mõtlesin eelmistel aastal kohatud inimestele ja nende harjumuspärastele elukeskkondadele.

 Mu keeltekooli pinginaaber Keeniast ei olnud eluski merd näinud ja kartis vist üldse vett, sest tal olid kehvad kogemused jõekrabidega (huvitaval kombel oli ta krokodillidega enam-vähem sina peal püsinud). Minu ja tema lapsepõlve oli üldse üsna veider kõrvutada, sest 11-aastaselt lugesin ma pigem kaloreid ja rasvu kui ellujäämise eesmärgil tapetud tuvisid - aga mine tea, äkki tundus mõte senikuulmatul saarel lutsu viskavast tüdrukust ka temale eksootiline.

Mind majutanud Pariisi perekond elas rannikust seitsme sõidutunni kaugusel ja suuna sinna võtsid nad umbes kord aastas (minu privaatsuse ja mugavama äraolemise kasuks just siis, kui neil külas olin). Reisi tarbeks pakiti kokku terve elamine ja ehkki šokolaadikarva jõnglaste autossetoppimisega oli tükk tegemist, peegeldus perekonna näolt rõõm linnatolmu jalgelt pühkimisest. See oli nende jaoks sündmus. Ja kui ma Speyeri rongijaamas oma saksa võõrustajaga hüvasti jätsin, palus ta mul merd tervitada, sest ise oli ta seda viimati teinud aastaid tagasi Sitsiilias.

 Ma ise pole kunagi merest rohkem kui kolme kilomeetri kaugusel elanud ja nii on mul raske ette kujutada, mis tunded mind pikemalt sisemaal viibides vallata võiks. Samas mäletan, et juba paaripäevased käigud Viljandisse tekitasid alguses ängi ja tahtmist näha kaugemale, kui künkad ja põõsad seda võimaldasid ning selles mere võlu vist minu jaoks seisnebki: näha nii kaugele, kui horisont lubab ja silm ulatab. Näha enda ees lahtist maailma, ettearvamatust ja tohutult, tohutult võimalusi.