Võtmed ja Lembitu Kuuse

 Istusin täna kaks tundi koolis ära ja leidsin siis, et on juba nagu oldud ka. Ja tegin spontaanselt Panga poole minekut, enne aga käisime Kärdiga veel garderoobist läbi ja ta loopis oma kapivõtmeid nii õnnetult (ja samas kadestusväärse täpsusega), et need läbi miniatuurse õhuaugu kappi endasse kukkusid.

 Nagu ikka, oli ühe mehe õnnetus teise mehe õnn ja mõni naeris seetõttu läbi pisarate ja mõni mitte, aga ühiselt tegime otsuse hakata minu kappi revideerima... sest säilis õhkõrn võimalus, et need hoopis minu omasse lendasid. Paraku on mu sealne panipaik alates 2006. aastast no ikka kõikvõimalikku pahna kogunud ja pärast hapukurkide, burdade, kahvlite, käterätikute ja kriminullide kõrvalt tehtud märkmete (ja see oli ainult üks riiul!) välja tõstmist lendas üks mu veinipokaalidest põrandale kildudeks. Ühesõnaga koristajatädi Milvile südamevalu kui palju.

 (võtit kätte ei saanudki, aga põranda tegime ikka ise puhtaks)

   Ja siis jõudsin Pangale ja kui me linnas olümpiat eriti ei jälgigi, siis siin hoidsid sellega kursis paralleelselt nii telekas kui ka raadio. Nõjatusin kütteruumi seinale (talvisel ajal ainuke soe koht majas) ja kuulasin
rajaäärse rahva ergutushõiskeid, kõlisevaid lehmakellasid ja Lembitu Kuuset. Minu arvates on need kõige nostalgilisemad ja lapsepõlvemad helid üldse, sellest kirjutas keegi kuskil luuletuse ka. Kui leian, panen siia üles.

 Eile vajasin koristusmuusikat ja küsisin Kärdilt ilusat laulu, sain ka, aga relatedist leidsin endale hoopis Gabrielle Aplini. Ja sellega kaasnes terve albumi jagu rahulolu.