Mingi äraminemise ja kirjutamise kihk on peal ja see teeb ütlemata rõõmsaks, sest veel aastake tagasi ei tahtnud ma oma hubasest kodust lahkumisest kuuldagi - nagu see kääbik, kes nipsasjakesi ja sooju jalavanne armastas. Praegu tunnen aga lausa, et elu usaldamine ja peadpidi tundmatusse hüppamine on hädavajalik, sest kõiki internetiavarusi kurnavaid sõnu kirjutan ma läbi väikelinna prisma ja omaenda vaatenurga ning mõneks ajaks on vaja see eluviis teistsuguste ja kaugemate tõdede vaatlemise vastu välja vahetada.
Ühesõnaga, intuitsioon ütleb, et pärast kooli lõpetamist ja kuuajast töökogemust autoregistrikeskuses (see saab ka kindlasti üks isemoodi ettevõtmine olema) tuleb minna.
Selle intuitsiooni koha pealt nii palju veel, et ma ei tea, kas tegu on kundalini shakti, baasjoogaharjutuste või tavalise meditatsiooniga, aga mingi kulgevus, muutumine ja mõistmine on üles raputatud küll. Just see lihast loobumine näiteks - ma ei tea päris täpselt, kust see mõte tuli, aga tegi ta seda nii järsku ja loomulikult, et mul ei jäänudki muud üle kui vooluga kaasa minna. Ja siiamaani triivin. Põnev on selliseid piiranguid seada ja ennast jälgida ja keegi kuskil on vist öelnud ka, et vaid enese piiramine teeb tõeliselt vabaks. Mil viisil mina sellega nõustun, on ilmselt arengu küsimus.
Teised muutused jäägu teistesse sissekannetesse ja nüüd märgin hoopis ära, et mul käisid eile sõbrad külas! Ma nii tohutult väga hindan seltskonda, mis juba oma olemuselt ja huumorilt on nii idikas ja naeruväärne, et selili maas ja hingetult naermiseks ei lähe vaja ühtegi ühendavat või vabastavat meelemürki. Mängisime scrabblet ja jõime Läti Henrikuid (kuum vesi + katuselt õngitsetud jää).
Täna peame aga perega hoopis Mehhiko stiilis pidu, mis tähendab tacosid, enchiladasid ja üldse kõike, mis hispaania keeles kõlab nagu vulgaarne sõim, aga on tegelikult hoopis maitsev suutäis. Eks siis ole näha, kuidas ma sellest nisujahust kõrvale vingerdan (kui üldse).
No comments:
Post a Comment