Selliseid hetki serveerib elu. Oled Tartus, satud kõige muu kõrvalt isegi olümpiaadile ja järsku ulatatakse su kätte beebi, kelle olemasolu sinus mingi kõikehõlmava õnnetunde tekitab (liiga vara?). Üks päev pidutsed koolis ja teine päev teed seda jälle, aga tiksud sedakorda isegi kauem kui Rita Ilves ja plaanid hommikuni riietusruumi magama jääda (õnneks jäävad mõned ideed siiski teostuseta). Leiad kuskilt klassiruumist ksülofoni, kustutad tuled ära ja hakkad koos sõpradega improviseerima lugu, millest saab raskemuusikaansambli Andy's Undies esimene singel. Teed loodusmaja liftist diskobussi ja kuulad aulas ilusaid sõnu, mida laulab muusikasse üks sinu parimatest inimestest; võtad lokaalist soolakurke, küsid DJ-lt neli korda ühte ja sama lugu ja siis hommikul veel imestad, et ülahuul kuidagi imelikult valus on. Filosofeerid kaua võõrsil olnud sõbraga elu põhiküsimuste üle ja avastad, et kaheksa näost-näkku vestluste vahele jäänud kuud pole teie ühist vibratsiooni kuidagi kahandanud ega kaotanud.

 Vahel vaatled Eestimaa külaelu selle kõige ehedamas mõttes ja saad ülesande kirjutada naabritädile ingliskeelsete sõnade hääldus, mida tema kauge Austraalia sugulane siis läbi telefonitoru kuulma peaks (hääv juu kat mai letter?). Muuhulgas kuuled ära loo sellest, kuidas tegus vanainimene läbi pööningulae kanadele otsa kukkus ja saadud tüsistuste tõttu omale antibiootikumid kraesse kirjutada lasi (need paganad aga, teadagi, keeravad ju soolestiku mikrofloora pea peale ja siis lippagi kemmergu vahet nagu loll). Kuulad ja noogutad ja imetled seina pealt ajalehtedest välja lõigatud pilte, millel troonivad niisugused staarid nagu Kihnu Virve, õed Sõnajalad ja Printsessi-Elo. Ja taamal lavka juures libistab majaperenaise abikaasa vaikselt Sarvikut.

 Linnahommikuti kuulad kassi nurrumist ja katuse vastu peksvat vihmavalingut või siis hoopis ringutad ja avad silmad, et aknast sisse langevat lund vaadata. Kostitad sõpra taimetoiduga ja hakkad vaikselt peas hellitama mõtet, et võiks ju kunagi, millalgi, ka taolise suunitlusega söömiskoha pidamist proovida... ja kui sa siis veel bussi peale jalutama hakkad, mattuvad tillukesed eri värvi majad ja nende ümber tõmmatud aiad sätendava lumekihi alla ja Kuressaare näeb ühtäkki välja nagu väike piparkoogilinn.

 Jah, selliseid hetki serveerib elu. Ainult siruta käsi välja ja võta :)