Pagana pühapäevad

 Ma olen muidu viimasel ajal üsna teotahteline ja keskendun enda arendamisele rohkem kui kunagi varem, aga nagu kellavärk juhtub igal pühapäevaõhtul täpselt sama asi. Ükskõik, mida ma endale sellesse päeva ka plaaninud poleks, umbes kuue-seitsme ajal saabub õhtuhämarus ja ühes sellega absoluutne motivatsioonipuudus.

 Need on need hetked, mil kogu inimeksistentsil tundub puuduvat põhjus ja tagajärg. Või no olgu, tõenäoliselt neid polegi, sest mis kõrgema eesmärgi teenimise nimel me siin ikka energiat tarbime ja kulutame. Aga "Mis mõttega?" on ohtlik küsimus, sest kord juba sellele teele sattununa on kõrvalepõikamine keeruline. Mis mõttega sa selleks tunniks kooli lähed? Aga miks sa üldse kooli lähed? Ahhaa, või et haridust saama! Haridusega saab teha palju tähtsaid asju küll, näiteks nagu töökoha kindlustamine ja mitte nälga suremine. Aga üksikisiku näljasurm ei kujutaks endast maakerale just suurt kaotust ja teistpidi vaadatuna võidaks ta isegi rohkem, kui meist kedagi enam siin ei oleks. Inimene ei ole mingi looduse kroon ega valitseja, inimene on kahjur. Ja palju ohtlikum kui mõni süütu rott või lehetäi.

pilt ei seondu teemaga, aga no sa lihtsalt vaata neid armsaid kannukesi

 Igatahes on see kurjakuulutav Mis Mõttega umbes nagu väike teeäärne tankla, mille juurest viib kiirtee kuristikuni Põlastusväärsem Kui Rott. Vähemalt minu jaoks. Niisiis üritan selle iniseva hääle tekkimisel talle kohe millegagi vastu pead anda, eriti hästi sobib näiteks raamatu lugemise näol kellegi teise elusse kaevumine või lihtsalt magama minemine. Hommikuti on kõik toredam ja paljutõotavam niikuinii - praegu paistab ka päike aknast sisse ja kurjade ilmade kadumisest annavad tunnistust lärmakad kured. Ja eelmise arutelu jätkuks: kui mu olemasolu juba niikuinii täiesti tähtsusetu on, võin teda sama hästi ka iseenda kõige parema ja õnnelikuma äranägemise järgi tarvitada (seda siis järgmise pühapäevani).

 Ilusamaid hetki möödunud nädalavahetusest: laupäeval tõusin koos päikesega ja läksin metsa hommikujooksule, mis lõpuks rohkem nagu hommikuseks uitamiseks kujunes. Leidsin uue kitsede söögiplatsi ja talveunes sipelgapesa, mis tõenäoliselt juba nädala-paari pärast elust kihab; õhtu jäi aga sedapuhku jälle kaineks. Suhtlemiskihku maandasin hoopis cappuccinotassi taga, saades ühtlasi ka jälle aru, miks inimesed ikkagi kohvi joovad ja miks otsustatakse vahel täiesti karske eluviisi kasuks. Sellest pikemalt üks teine kord.

 Pühapäeva esimese poole veetsin jälle metsas, sedakorda perega. Tegime jälle küttepuid, seadsime lõkke üles ja pärast grillisime - nemad siis viinereid ja mina banaane. Ja mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma ei olegi enam kunagi lihasöömisest huvitatud.