Aasta teeb palju. Eelmise aasta samal kuupäeval-kellaajal ma ilmselt juba magasin, aga enne seda halasin köögis vanematele (ja kirjutasin igale poole internetti), et sinna jõledasse pealinna minul küll enam asja ei ole. Õudne koht ja eesti keelt nad ka ei räägi ja elatise teenimiseks ainult kütavad aga mobiiltelefone varastada, igasugu kontserte korraldavad ja promovad küll, aga lubatud Vennaskonna asemel täidab lava hoopis mõni ku klux klani kostüümides kamp.

 Pole ilmselt vaja lisada, et elasin ise kõik need asjad läbi ja olin sestap edasiste reiside suhtes üsna skeptiliselt meelestatud. Või pigem - Tallinn-Kuressaare bussist väljus toona minu asemel üks õnnetu pundar täis muret ja hirmu. Ilonale ütlesin just ka, et tead, meil läks tookord nii palju asju halvasti ja ma olin päris kindel, et selle tagasisõidubussiga me teeme veel avarii ja saame kõik viga või läheb veel hullemini. Aga siin ma endiselt olen...

 Ja siis tuli uus kevad ja uus vaheaeg ja minu süda täitus sealsamas linnas nii vahetu õnne ja vabadusega. Hingamine uuenes ja eks ma ise olin ka selle võrra vanem ja targem, et oma isiklikke asju korralikumalt enda lähedal hoida või siis just olukordadel mõnusamalt kulgeda lasta; igatahes mängis kõik lõpuks väga ilusti välja ja kohapealsed inimesed olid suurepärased. Alguses tegime ekskursioone ja perekondlikke asju ja muuhulgas näitas emps platsi, kus teenija tapmise eest hukati aadlik; tänavakive, millel seistes on võimalik näha kuute Tallinna kirikutorni, ja kohvikut, kus ta 18-aastasena esimest korda sõõmu alkoholi jõi. Selle koha peal hakkas mul natuke piinlik.

 Reedel lõppesid perekondlikud ja algasid sõberlikud asjad. Kaja sattus jälle igale poole ja mina tahtsin jälle soovilugusid ja telefoni memo täitus jälle uute naljadega (mul on tõsine plaan need ilma igasuguste korrektuurideta ühel päeval kusagil avaldada); laupäeval läksime Ilonaga Aafrika vabatahtlike konverentsile, kust me ka ainukeste osalejate ja põhimõtteliselt sama tarkadena tagasi tulime. Enne seda istusime päikese käes ja rääkisime juttu ühe lõbusa hommikuse joodikuga, kes näkku vaadates kohe mu kunstripsmeid kommenteerida oskas ning muuseas ka mainida teadis, et ma muidu olen küll vahva inimene, aga vitamiinipuudusega. Mõningaid vanasõnu pildus ta ka, aga neid ei ole sobilik siia kirjutada.

 Ja Johannat nägime ja Rahva Raamatu kohvikus istusime ja Kaja vend oli vahva ja mõne teisega istusime hoopis pargis. Raamatupoe kohvikupidaja oli armas ja andis mulle kohupiimakoogi tasuta ja keset mu venna vinüülplaate ja raamatuhunnikuid oli ka hea külitada. Üldse kujunes kogu see Tallinna-ettevõtmine läbinisti imeliseks, aitäh ja varsti uuesti!