Friday, March 7, 2014

 Mida värskem on sündmus, seda detailsemalt tahaks kõik kogetu kohe kirja panna ja ribadeks mõelda. Šššhh, sosistan ma endale siis. Päriselt sosistangi, sest sisemist häält on teinekord kõige lihtsam vaigistada just midagi enda ette lausudes. Ütled mõtetes, et kõik on tegelikult hästi ja korras ja kiirustada pole vaja - ja sisemuses tuulav ahv ainult naerab su üle ja ketrab hüplevaid ärevmõtteid edasi. Ütled aga sama asja rahulikul toonil välja ja ahv jääb hetkeks seisma, et kuulatada. Võib-olla on häälel tõesti tõsi taga? Kui mõte heliks formuleerida, peab sellel ju mingi vettpidavus olema.

 Sellest detailitsemise soovist siis. Kui ma pühapäeval Tartu-Tallinna reisilt naasin, tahtsin kohe hästi palju mõtteid ja tundeid kirja panna, paari päeva möödudes oli tagasivaade aga palju üldisem. See on vist inimestevaheliste juhtumistega ka nii, et alguses tahaks kogu toimunu kuni aatomiteni tükkideks lõigata ja neidsamu tükke jälle saja eri nurga alt lahata. Ja siis läheb neli kuud mööda ja ma mainin sedasama asja kohvikulauas, võttes selle tohutu episoodi üheainsa lausega kokku - et oli jah üks inimene, kelle olemasolu mu mõttemaailma kõvasti raputas ja nüüd teda enam minu elus ei ole. Kõik. Järgmine teema.

(Aga aitäh, et sa olid, muide. Sa seda blogi küll tõenäoliselt kunagi ei loe, aga see on minu viis need tänusõnad universumisse paisata)



 Raamatus "Süü on tähtedel" kirjutas John Green väga ilusasti lõpmatuste kohta ja minu vaimusilma kerkis kohe pügalatega skaala, ühikuks kogemused. Mida rohkem end mingis vallas piiritleda, seda enam komakohti jõuab tekkida kahe pügala vahele ja mida vähem seada raame, seda rohkem täisarvulisi verstaposte on võimalik läbida.

 Kõrvutan seda teooriat reisimisega. Sa võid võtta ühe linna ja teha sellest oma universumi, sellesse süüvida, igat räämas nurgatagust tundma õppida ja ikka veel tunda, et avastada on küll ja veel. Ja samas võid sa joosta riigist riiki, ammutades igast kultuurist enda jaoks parima ja päeva lõpuks ikkagi mõelda, et oleksid ehk kuskil pikemalt kanda kinnitada tahtnud. Ja kumbki variant pole otseselt hea ega halb.

No comments:

Post a Comment