8/8

 Elu sees ei ole ma vist tunnistanud nädalat, mis nii kiiresti mööduks kui see praegune ja samas tunnetasin tegusid ja elamusi hoopis intensiivsemalt kui tavaliselt. Igatahes sain võõrustada ühte saksa poissi ja see vist ongi nii, et ilma tema kohaloluta oleks see aeg kuidagi mööda libisenud ja ära kadunud - noh, et käidki koolis ja tuled pärast tunde koju ja reedel lähed pritsumajja ja ei märkagi, et nädala võrra oled nüüd jälle surmale lähemale liikunud. Praegu oli aga autopiloot maas ja mina mõttega elu juures.

 Eelmisel pühapäeval kammisin ja pesin (!!) juuksed ära, tegin endale lainerijoone ja läksin noorsandile bussijaama vastu; eile seevastu tõmbasin jalga roosad ahvidega pidžaamapüksid, jätsin pähe tavalise laupäevase linnupesa ja patseerisingi tüübi ees oma palavikust kaame näoga ringi. Ja sinna vahele jäi veel palju toredaid asju.

 Näiteks andsime Jakobile kohukest ("estonian candy?!?"), viisime ta Lokaali ja Villemisse, lasime öise lossi ees ukulelet mängida ja vaat et surnuks külmuda ning tutvustasime kabaree järelpidu ja reedeõhtust Pritsumaja. Tantsisime kaerajaani ja lükkasime tüübi koos üheteistkümnendikega sauna, mängisime bailat ja wiid ja käisime Mändjala rannas krõpsu ja juustu söömas. Pärastpoole selgitasime, et Eesti muinasjumala nimi on Taara ja quite coincidentally tähendab see eesti keeles ka tühje pudeleid.

 Teda vaimustasid mu ema tehtud koogid ja fakt, et keegi üldse veel midagi küpsetab (supermarketi sügavkülmast ostmise ja ülessoojendamise asemel), meid aga näiteks see, et Saksamaal dubleeritakse kõik telesaated ära ja inglise keelt seal telkust vaat et ei kuulegi. Aeg-ajalt lasime kuti lõa otsast lahti ja lubasime tal majataguseid kadakaid avastada, sealtkandist leidis tema aga mere ja veetis omaette igavesti kenasid momente (tsiteerides Regiinat: ei tea, mis värk nendel sisemaarottidel selle veega on?).

 Üks hästi tore hommik oli veel siis, kui tüüp oli kuskil linnapea vastuvõtul või mujal ära ja meie Kajaga otsustasime koolielusse väikese pausi sisse teha. Läksime raamatupoodi ja lugesime seal toredaid asju (ma nii armastan, kui leian tõeliselt hästi kirjutatud "Minu" sarja raamatu), hiljem kõndisime Titeranda ja taasavastasime väikese ja armsa, maapinnast pisut kõrgema isteplatvormi. Silmad kinni, pingi peal pikali, peegelsileda mere õhk sõõrmeis ja kajakad pea kohal kriiskamas, olime omajagu aega lihtsalt vait. Klassijuhataja ütles veel pärast mu puudumiste kohta, et mul on prioriteedid paigast ära. Naeratasin.