Wednesday, May 7, 2014

 Alates 2009. aastast olen peas laagerdanud mõtet Saaremaale imporditud nunnasid vaatama minna, aga kord on see jäänud laiskuse taha ja siis jälle sinna, et eelneval õhtul jagati Lokaalis rummikokteile kõigest kahe euro eest. Igatahes võtsin täna ennast kokku ja asusin kolmetunnisele jalgsimatkale Reomäele, kaasas pastakas, märkmik ja tahe vahelduseks iseendaga täitsa omaette olla (et rahu oleks süvendatum, jätsin kõrvaklapid maha ja lülitasin telefoni välja). Jäime ainult mina ja tee.

 Niisugune segajateta kõndimine on selles suhtes hästi tore, et ta puhastab olemasolevaid mõtteid, laskmata seejuures uuel kõrvalisel müral juurde voolata. Näiteks analüüsisin oma käitumisi või käitumata jätmisi ja leidsin, et paljuski rahulolematusi põhjustavas on süüdi väikesed ja küllaltki mõttetud hirmud, mille tunnistamine aga juba iseenesest julgust juurde annab: ausus iseendaga on tähtis, sest sõnastab mured ratsionaalselt ja hoiab ära ebavajaliku draama. Minu arvates on elu ikkagi palju lihtsam, kui ta endal tihti välja paista laseb.

 Ühel hetkel jõudsin kohale ka ja ehkki ma nunnasid ei näinudki, oli kohapealne õhkkond siiski väga armas. Keskendutud oldi aia ja kiriku puhtana hoidmisele, altari ees vaasis õitsesid värsked lilled. Kiviseinad ja ikoonid tekitasid ajatu tunde ning kui välja arvata ukselinke lõgistav tuul ja mitme karjamaa tagune häälekas lehm, veetsin aega täielikus üksinduses. Süütasin küünla ja olin.

 Muul teemal ka, nimelt lugesin tänahommikusest lehest Anu Pallase artiklit ülereguleeritusest ja tekitatud rahulolematusest. Üks riigieksamite tegija suudab selles valdkonnas kaasa mõelda küll, sest see meeletu reeglistik ja pidulikkus võtab aeg-ajalt ikka naeruväärsed mõõtmed: mida ja kellele tõestan ma sellega, et suudan kuus tundi järjest ühe koha peal paigal istuda? Eile inglise keele eksamilt tulles ma pisut isegi muretsesin oma lõppskoori pärast, sest ei rääkinud ettenähtud aega täis - ja siis ma vaatasin päikesesse ja naersin enda üle natuke, sest päike on päris ja eksamid on kellegi poolt välja mõeldud ja sellel on oluline vahet teha.

 Umbes sama asi on ka selle järjepideva viginaga, et õppima minnakse luule- ja kampsunierialasid. Neid pehmeid, noh. Sest vaja on ju insenere, matemaatikuid, logistikuid ja kõiki teisi, kes riiki, tehnikat ja majandust edasi arendavad. Mõistagi on kõik eelmainitud elukutsed väga tähtsad, ainult et... kui palju on meil veel edasi areneda vaja? Kas sellega pole mitte juba praegu liiale mindud?

 Lõpetuseks soovitan lugeda Gregory David Robertsi raamatut "Shantaram" ja olla lihtsalt rõõmus.


No comments:

Post a Comment