Nagu laupäeva ja pühapäeva poleks kunagi olemas olnudki, istun jälle oma mugavas maanteeameti boksis ja joon põhjapõtradega tassist sidruniteed. Tööinimese põlve on mulle järele jäänud kaks nädalat, eestlase elu aga kolm korda niisama palju. Siis on äralend ja sealt edasi ei tea ma praegu veel midagi, aga mingi väike põnevusvõrse on hinges kasvama hakanud küll ja teda ma siis rännublogisid ja reisiromaane lugedes jõudumööda kastan ja hooldangi. Hommikuti rattaga tööle kihutades saadan talle kasvamiseks esimesi päikesekiiri ja mõnel sellisel õhtul, kui täiskuu jälle merre laiali valgub, vajutan hingemulda ka mõne kuuvalgust täis soolase veepritsme.

 Muidu on olnud hästi ilus ja soe ja siis korraks natuke kurb ja külm, aga lõpuks ikkagi ilus ja soe. Jasmiinid on lõhnanud, pesu on nööril rippunud ja Panga paargu katusele on sadanud paduvihma samal ajal, kui kasetoht välikaminas praksub. Metsas on juba mustikad ja kaks seent ja paljajalu mööda valdusi ringi uidates olen pidanud pikki telefonikõnesid sõpradega, kes oma edasiseks eluks ettevalmistusi teevad ja mööda Eesti erinevaid metropole ringi sõidavad. Häälestamata klaver on oma klahvidel jälle mu värisevaid sõrmi tundnud ja üle pika aja on kortsunud lapsepõlvetoa linad.

 Üks päev käisin jälle nunnakloostris, sedapuhku aga mitte jalgsi ja üldse mitte samamoodi nagu enne; millalgi tegin Kretsile essee stsenograafiast ja koos lõime läikima mu toa räpasemadki sopid. Pere ja hiljem ka Johannaga ladusime kaheksa tundi järjest puid ja kuulasime, kuidas kirvemõrtsukas nalja viskab, Ilona seevastu näitas lagendikul oma koreograafilist vilumust ja siis eile õhtul vaatasime Aiki ja Regiinaga telkut ja sõime krõpsu nii kaua, kuni enekamõtted pähe tükkima hakkasid. Just like the old days.

üks tore päev

üks ilus elu