Eelmisel nädalal kell 1.11 lamas Kaja minu voodis muumitrollidega padja peal ja soovis, et mu elu raskemaks läheks. Ega ma seda talle tegelikult pahaks ei pannud, ise ka vahel mõtlen, et kõik on alati kuidagi mõnusasti ja lendlevalt möödunud ja mõni challenge ei teeks ju paha - ja siis istusin järsku Tallinnas ühistranspordis ja sain telefonikõne, mis mu kraesse ühe probleemi juurde tekitas. Või noh, tekitasin ma ta oma mõtlematusega ikkagi ise, üldplaanis oli lugu järgmine, et töö juures läks ühe rahalise toiminguga pisut kehvasti ja täna kontorisse tagasi tulles pidin oma ja kliendi naha päästmiseks lugematul hulgal telefonikõnesid tegema, kirju saatma ja kindlustusfirma liikmetega rääkima. Aga kõik ajasin joonde!

 Raamatuid lugedes olen alati imetlenud ja romantiseerinud olukorda, kus inimesed piltlikult öeldes tundmatus kohas vette hüppavad ja seal katse-eksitusmeetodil ujuma õpivad, näiteks kui kolitakse ilma igasuguse ettevalmistuseta täiesti erineva keele ja kultuuritaustaga riiki või tehakse väljaõppeta tööd. Siis ei jäägi muud üle, kui ennast omal jõul pinnal hoida ja iseseisvalt lahendusi välja mõeldes järjest vilunumaks saada ja mulle tundub, et mingil väga algelisel kujul ma just seda tegingi.

 Muidu käisin nädalavahetusel korraks mandril ka ja reedel ennast sinnapoole hääletades ei jõudnud ma üksi reisimise võlusid ära kiita. Esimese autoga jäime napilt praamist maha ja kui ma siis aega parajaks tehes kai ääres ringi uitasin, püüdis mu tähelepanu pealtnäha eelkooliealine kalamees, kes endamisi Elvis Presley "Love Me Tender" vilistas. Istusin ta kõrvale ja sain teada, et viidikas täna eriti ei näkka, küll aga ilmutas ennast hommikupoole üks ahven; kala püüdmas käib poiss iga päev hommikust õhtuni ja tegelikult ei elagi ta mitte Saaremaal, vaid hoopis Eestis (siin külastab ta ainult vanaisa). Pärastpoole sain rekka peale ja tõmbasin end lavatsis mõnusalt kerra. Õhtupäike muutis kuldsed viljapõllud veelgi kuldsemaks, raadiost mängisid vanad eesti hitid ja minu süda oli õnne täis. Autojuht seevastu leidis, et sitaks igav on.

 Tallinnas kohtusin sõpradega ja kogu see laulupeoõhkkond tegi olemise jälle nii hardaks. Ühel õhtul istusime korraks Tammsaare pargis ja tutvusime mingi Pakistani tüübiga, siis jälle vaatasime lauluväljaku juures merd ja pärast avastasime seda ilusat osa pealinnast, mis jääb bussijaama juurde. Johanna tädil oli nii ilus ja kvaliteetne korter ja seal oli klaverikujuline teekann.

 Eile käisin Regiinaga oma elu teisel autokohtingul, millest suurema osa me siiski pargis veetsime ja oma ühiseks tulevikuks äriplaane tegime. Igal pool on nii palju õisi ja elu on soe ja ilus.

uskumatu

pöörane

enne praami

pai

mühin

piknik

tšempion