Ann Katarina Meri: Sellised asjad juhtuvad

Viimastel päevadel olen töö juures ainult kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud, nii luuletusi kui lühikesi proosatekste kui ka sisekaemuslikke mõtteid ja metafoore. Ja siia avalikku blogisse ei ole jõudnud neist mitte ükski, sest ma ei tea veel päris täpselt, mida ma maailmaga jagada tahan ja mida mitte ja kuidas ma seda kõike üldse organiseerima peaks, aga ühel päeval see kindlasti juhtub ja praegu kaardistan ma lihtsalt üles selle, mis mu elus vahepeal toimunud on.

Eelmisel nädalal käisin korraks Lõmalas ja seal oli hästi tore selles mõttes, et esiteks homeboyd ja teiseks võis mu pilk rännata merepealse horisondini ega pidanud takerduma kolmekümne sentimeetri kaugusel seisvasse arvutiekraani. Mingil põhjusel jõin tassi kohvi, pullisin all-nighteri ja olin eesootava tööpäeva suhtes juba põhimõtteliselt alla andmas - aga hommikul koju kõndides kuulasin hipsterite muusikat, naeratasin aasia päritolu vanapaarile ja tundsin ennast järsku olevat ei kusagil mujal kui maailma tipus. Mu juuksed olid adrused, riided märjad ja kõnnak katkendlik; mu nägu oli unine ja nägi välja täpselt nii trashy, nagu saabuksin koju viiepäevaselt rannapeolt ja ometi ilmutus mulle, kui palju valesid otsuseid ja vaimukaid nalju ja ilusaid ebaõnnestumisi ja südamevalu ja pohmelle ja päikesetõuse mul veel ees on. Ja ma teadsin, kui väga kõik seesugune mu väikese hinge võbelema paneb ja sealsamas teadsin ma ka, et päris katki ei lähe ta mitte kunagi. Ja see oli nii, nii ilus jalutuskäik.

Ja siis tuli üks kõige halvemaid reedeid ja kohe tema järel üks kõige paremaid laupäevi, mil ma lõpuks ujuma ja antiigiaeda jäätist sööma jõudsin ja seetõttu oma suve bucket listi hoobilt kaks linnukest teha sain; mõned asjad on sinna nimekirja veel jäänud ja neid ma nüüd jõudumööda täitma hakkangi. Näiteks tahaks minna chopsticski ja kinno ja oma uuest punasest kannust sõpradele teed serveerida; üle peaks vaatama Panga tiigid ja Käsitöösahvri ja Haapsalu ja Tartu ja mustikaid ja seeni tahaks ka korjata.

Vahepeal toimus see kurikuulus rannapidu ka, kust ma ennast kõigi mullu antud lubaduste kiuste ka tänavu leidsin ja hästi tore oli. Üleeile käisime sõpradega räppmuusika saatel korvpalli mängimas ja hüppasime korraks vettegi, pärast kodus võtsin külma duši, määrisin end mandliõlisse ja tegin joogat. Elu püsib balansis ja, nagu targad inimesed twitteris kirjutavad, teeb asju. Ja mil viisil veel! Aga sellepärast ei tasu veel pead norgu lasta.

Armastage ennast palju!