Saturday, September 20, 2014

Tere mu armsad ja ilusad, elutempo on viimasel ajal olnud tugevam kui mina ja seepärast pole ma viimasel ajal jõudnud kirjutama nii tihti, kui võiks ja peaks ja tahaks. Kus ma viimati toppama jäin? Olin vist kaks päeva seda door2door heategevust teinud ja nautisin oma vaba pühapäeva. Nüüd on sellest kahest päevast saanud kaks nädalat ja ma ausalt ei oskaks ideaalsemat tööd ette kujutada, esiteks algab see kell 11.20 "sharp", mis siinses mõistes tähendab seda, et reaalselt hakkame pihta umbes kella kaheteist paiku. Mis omakorda tähendab, et ma ei pea võitlema äratuskella ja une ja raskete hommikute ja trammi peale jooksmisega, vaid saan magada ja asja rahulikult võtta ja süüa teha ja jalutada. 

Meil heategevuses on umbes kahekümneliikmeline grupp noori kenasid inimesi vanuses 18-26 ja esimesed poolteist tundi tööajast oleme kõik koos ja harjutame oma pitche ja objection handlingut ja naeratamist ja kehakeelt, see kõik on lihtsalt nii energiline ja kord teeme me seda kõike kätekõverdusi tehes, kord üles-alla hüpates, kord joostes ja nii edasi. Kogu see õhkkond on lihtsalt...vauuu :D poleks kunagi osanud arvata, et ennast sellisest seltskonnast leian. Siis topitakse meid valgetesse kaubikutesse ja valju hardcore muusika saatel sõidame erinevatesse äärelinnadesse, kõik pannakse erinevas kohas maha ja edasised seitse tundi mööduvad ustele koputades ja inimeste krediitkaartide numbreid küsides. Hea eesmärgi nimel muidugi. Vahel kutsuvad inimesed mind sisse, teevad süüa, annavad paki piima või vahvleid või küpsiseid või teed või teevad uusi tööpakkumisi või on niisama vahvad vestluskaaslased. Ja siis kella poole üheksa aegu võetakse meid peale ja viiakse linna tagasi. Reedeti lähme kõik koos pubisse ja see viimane reede oli ikka üle igasuguse arvestuse - ja ma veel peaaegu mõtlesin, et jätan selle korra vahele. Koju jõudsin täna pärastlõunal.

Kõik mu roomied on nüüdseks ära vahetunud ja oma elamise leidnud, aga suhtlen oma algupärastega ikka edasi, ühe juures käin Sherlockit vaatamas ja teise sünnipäevale lähen laupäeval. Mu esimene sünnipäev teisel pool ekvaatorit!

Tihti tabab mind arusaam, et ma olen täiesti vaba, mind ei seo mitte miski mitte millegagi. Võin töölepingu päevapealt üles öelda, võin oma seitse asja hostelist kokku korjata ja ükskõik kuhu minna. Ja see on täiesti joovastav tunne.

Nii palju häid ja huvitavaid ja erinevaid inimesi, nii palju tundeid, nii palju elu. Ma armastan seda kõike nii, nii, nii väga ja ma tänan ennast iga päev selle eest, et otsustasin just siia tulla ja et mind just sellesse hostelituppa pandi ja et ma just selle töökoha valisin. Ja ma ei tea enam, mis on hirm.

2 comments:

  1. dammit nii awesome on sul kõik! :D sa oled lahe :p

    ReplyDelete
  2. Kristinaga nõus. Asi ilmselt selles, et oled täpselt enda jaoks õigesse kohta sattunud. Mõni teine ei oskaks samasugust olukorda niiviisi nautida. :)

    ReplyDelete