Pärast tööinimese elust lahtiütlemist õppisin, et töö on tegelikult loomult salakaval ja kuri ja leiab su üles just siis, kui sa seda temast kõige vähem oodata oskad. Nimelt olin just oma aeglase ja veeeeniiivaaa hommikusöögi lõpetanud ja täpselt sama aeglaselt ja venivalt enda ja osade sõprade nõud ära pesnud, kui sain pakkumise hosteli aknaid puhastama hakata ja seda siis tasuta majutuse arvelt. Kuna Lokaali töötajad pole ainsad, kel "ei" ütlemisega raskusi, jooksin vaat et kohe pürsti ja pange poole ja küürisin pea kaheksa tundi järjest, samal ajal mõeldes, et mis pagana vägi mind asjade sellise korraldusega üldse nõustuma pani, just vahtisin ju oma päikest ja heinamaad ja ihalesin vabadust. Panin ameti maha ja sain pool nädalat tasuta voodiplatsi. Asi seegi.
Mis siis veel, kuna ühest elumuudatusest mulle jälle ei piisanud, otsustasin lisaks ka hostelituba vahetada. Enne elasin kuueses, aga kuna sinna hakkas vaikselt prantsuse invasioon tekkima ja inglise keelt neil ilmselt rääkida ei kõlvanud (pealegi on hämmastavalt suurel osal prantsuse meestest kombeks öösel läbi une lihtsalt karjuma hakata), viskasin oma maise mandi kotti ja kolisin kaks ust edasi kaheksasesse. Seal on peale minu ainult šotlased ja üks neist norskab täpselt nagu Guglunk, aga südaöistele kriisetele eelistan ma seda iga kell. Odavam ka, 14 dollarit nagu maast leitud.
Üks päev sõin muidu siukest imelist leiutist nagu seda on popkornijäätis; eile käisime ühe saksa tüdrukuga rannas, nautisime 31 soojakraadi ja sooritasime oma väikeste elude esimesed jäätisekaubikutehingud. Pärast läksime tema hostelisse ja vahtisime filme ehk siis dolce far niente ja töölepingu lõpetamine on ikka lõbus küll, i should do this more often.
Peace out
No comments:
Post a Comment