young and wild and unemployed

 No vot, sai siis kuus ja pool nädalat seda ukselt uksele heategevust tehtud ja eilsel jahedal esmaspäevahommikul ärkasin ma järsku üles, pesin tööpluusi ära, sõitsin trammiga kontorisse ja teatasin, et nüüd panen ma ameti maha. Vedasin paberile kaks allkirja, rääkisin mänedžeridega paar sõna juttu, kallistasin mõnda inimest, andsin katteta lubadusi mõnes järgnevas elus veel kohtuda ja tulin tulema. Põhjus? Seda otseselt polnudki, eelmisel nädalal tundsin lihtsalt korraks hirmu vallandamise ees (sest ega ma tegelikult suurepäraselt ei skoorinud) ja mõtlesin, kui raske mul nendest inimestest lahti lasta oleks - ja just sel hetkel mõistsin, et seda ma nüüd tegema peangi. Lahti laskma. Sest vähemalt selle aasta jooksul ei taha ma ennast millegi külge siduda, vaid olla hoopis pidevas liikumises ja lasta elul endast läbi uhtuda; teisalt õpetas see töö mulle, kui tähtsad on kannatlikkus, pühendumine ja pingutus. Nii et kõik on vist balansis või vähemalt teel sinna.

 Esimesed tunnid töötuna olid tagantjärele mõeldes päris vaimukad, sest tulevik tundus nagu suur must auk ja mul polnud lihtsalt õrna aimugi, mis minust saama hakkab. Tulin hostelisse ja istusin põrandale, vahtisin seina ja üritasin ajukäärudest tabada mingeidki ideid, niidiotsi või soove, mis mind mingilegi teele juhataksid, aga oli ainult kõle ja krohvitud seintelt vastu kajav tühjus. Farmitöö? Mõni teine linn? Mõni teine riik? Uus töö? Uus eluase? Niburõngas?

 Mul olid kõik võimalused, aga ei ühtegi nägemust. Ja siis läksin ma mere äärde.

 Võtsin kingad jalast ja jõudsin juba peaaegu mõelda, et varbaidpidi soojas liivas kõndimine on üks parimaid asju, mis inimesega elu jooksul juhtuda võib, aga siis astusin ma vette ja lasin jahedatel sinistel lainetel vastu pahkluid loksuda. Kajakad kriiskasid, päike sillerdas tuhandetel värvilistel merekarpidel ja mina lihtsalt vahtisin seda kõike ja kõiki ja kõndisin niimoodi kilomeetri või kaks ja lõin nurru, sest nii hea oli. Ma olin täiesti omas elemendis ja teadvustasin endale järsku, et seda ma nüüd mõnda aega teengi: olen. Võtan Melbournist viimast ja järgmise nädala jooksul teen päkad sinna, kuhu tuul puhub.

 Ja muidu on veel igast asju tehtud, ikka jalatseid kaotatud ja need seejärel tagasi saadud ja ostukärudega ringi sõidetud ja klubis käidud ja sadade uute inimestega tutvutud ja noh üldiselt elatud nagu ennemuiste. Ma endiselt ei tunne millegi ees hirmu, ongi täpselt siuke tunne, et if you've got nothing you've got nothing to lose. Oh, kui mõnus.

 Kallistan teid kõiki :)