Pealiskaudset kokkuvõtet kahest ja poolest kuust maailma kõige elamisväärsemas linnas kirjutan oma poole ööpäeva pikkuse rongisõidu viiendalt tunnilt. Mööda vilksavad üksikute lubivalgete surnud eukalüptidega tühermaad ja järsud künkad, mille külgedelt paljandub kuiv oranž muld; halastamatu päikese käes pruuniks kõrbenud karjamaid ääristavad üksikud laisad lehmad. Veel oranži mulda ja kiviklibu ja seejärel mõni ajahambusse jäänud tolmune preerialinn, nii väike, et kaardil teda vaevalt näha on ja telefonilevi temasse ei ulatugi. Üle mudaste veesilmade lendab kõige kirevamaid ja eriskummalisema välimusega linde; kaks pingirida tagapool tülitseb kohalik maarahvas.

 Juhuse läbi istusin eile õhtul nendesamade inimestega, kellega veetsin aega oma esimesel päeval Melbourne'is. Pluss veel mõned vahepeal armsaks saanud näod ja siis veel see imeline seltskond, kellega kahel viimasel nädalal tuba jagasin. Jõime veini ja kuulasime Eminemi ja vaatasime Kuldvillaku välismaised paroodiaid, oleksin neile nii väga tahtnud Wremja oma ka näidata, aga keelebarjäär oleks selle elamuse neile võib-olla ära rikkunud. Täna varahommikul surusin spordikotti kõik mööda tuba laiali olevad asjad, vajutasin südamepõhja känkraks kokku kõik mööda linna laiali olevad mälestused ja kõndisin läbi ärkava linna rongijaama.

 Oma Melbourne'is viibitud aja jooksul nägin, kuidas õnnetutest alleeäärsetest rootsudest said uhked ja haljad rohelised puud; kuidas kümnekraadised päevad muutusid kolmekümnesteks ja kella seitsmene pimedus lükkus edasi poole üheteistkümnele; kuidas inimesed ja päevad ja nädalad tulid ja läksid ja tulid ja läksid ja siis järsku olin mina ise see, kes läks. Ma nägin päikeseloojangul paterdavaid pingviine ja suursugustest vetest kõrguvaid tohutuid kaljusid, ma kõndisin igas väiksemas äärelinnas ja koputasin vihma ja tuult ja murduvaid oksi trotsides tuhandetele ustele, ma õhtustasin koos hindudega ja sain serblastelt vahvleid ja proovisin Malaisias valmistatud küpsiseid. Ma sobitasin hosteliköögis loendamatuid tutvuseid, kasutasin ühistranspordis rohelist Myki kaarti, kõndisin mööda kaiääri ja maitsesin soolast ookeanivett ja ehkki kuu kõrgus enamasti sünkjasmustade vahuste lainete kohal ja oli ümbritsetud kriiskavvalgetest kajakatest, suudlesin ma tema asemel tihtipeale hoopis mingeid muusikuid. 

Ja eile õhtul Sydneysse kohale jõudes järgnes mu kuudepikkusele õnnele paratamatu madalseis. Istusin mäkdonnis ja rottisin wifit ja taipasin, et mu kõhus on juba mitmendat tundi see õõnes ameerika mägede tunne, et ma igatsen oma melburni ja oma šotlasi ja britte ja harjumuspärast hostelit ja samas oleks tagasiminek lihtsalt allaandmine. Kas see ongi reisimine? Et nagu siga grillivardal, keerab igatsus oma vahedat nuga su sooltes ringiratast ja sina pead lihtsalt ootama ja harjuma ja võib-olla magama minema, et uude ja paremasse hommikusse ärgata?

Nii ma igatahes tegin - ja kui esimesed päikesekiired mu uut räämas puidust tuba valgustasid ja ma läbi une walesi aktsenti kuulsin, keerasin naeratades teist külge ja magasin edasi. Sest kõik saab korda ja kõik algab jälle uuesti ja siin õitsevad praegu sügavsiniste õitega puud ja kui ma voodipesu vahetasin, hakkas toakaaslane kitarril Ben Howardi Old Pine'i mängima (jah, ma päriselt tean seda laulu :D).

 Karl "High five!" Islandilt, Samwise Londonist, hullumeelne ülemus Chopper; mind rottide eest kaitsev Louis Walesist; Merlin Londonist; Dave Liverpoolist; mu esimesed kohalikud mentorid Rob ja Tom Birminghamist; Frida ja Alice Rootsist, kellega koos oli kõige parem mitte midagi teha; Victoria Kanadast ja Julius Londonist, kelle kooslus oli täpselt nagu Al ja Peg Bundy; Neil Šotimaalt; Danny Šotimaalt, kes magas aasta aega elutoa põrandal, sest magamistoas oli vaja UV-lampidega kanepit kasvatada; helikopterijuht Dennis Kanadast; maailma parima briti huumoriga Marc Londonist; paar Kanadast, kellega alati pulli sai, aga kelle kummagi nime ma teada ei saanudki; Graham Leedsist, kes töötas peobussis; Chelsea Hiinast, kes oli maailma kõige valjuhäälsem ja hüperaktiivsem hübriid Snookist ja Friendsi Janicest; Big Kev Hiinast, kes tegi maailma kõige paremaid nalju; Sophie ja Tom Birminghamist; Jim Melbourne'ist, kellega varahommikuni absinti jõime ja Disney laule laulsime; Peter Ameerikast, Casey ja Sky Melbourne'ist; Murray Šotimaalt; mormoon Kris Utah'st, kes ei tohtinud kohvi enne 18. eluaastat proovida; Zebulon Uus-Meremaalt; Lea Horvaatiast; Sina Saksamaalt; Frankie Londonist; Pog Manchesterist; rukkilille nööpaugus kandev Donncadh Iirimaalt; kõige šokolaadilembesem Carolina Saksamaalt, kellega koos me põhimõtteliselt ainult sõime ja kelle hostelis ma nii palju aega veetsin, et mind lõpuks selle elanikuks peeti. Ma armastan ja mäletan teid kõiki :)

ok nüüd picid halloweenist