Niisiis alustasingi tööd kirsifarmis. Millegi revolutsioonilisega tegemist ei ole, võtad puult kirsi ja viskad ta ämbrisse ja võtad järgmise ja viskad sinnasamma ja teed siis seda kümme tundi järjest. Kui seinavärvija ja muruniitjana sain kiita, siis kirsikorjamises olin küll vaieldamatult kõige halvem ja kuna tagatipuks selgus, et selle töö eest farmipäevi siiski kirja ei saa, mõtlesin ennast varase ülestõusmisega ja töölt-voodisse-voodist-tööle elustiiliga enam mitte piinata. Nüüd olen remondi peal tagasi ja naudin oma paindlikku töögraafikut.

Nv-l käisin Melbournes, kuhu juba kuu aega sattunud polnud. Linn ja ookean tegid mind hullult rõõmsaks, osad inimesed ajasid hullult närvi ja osasid oli lihtsalt nii võrratult tore jälle näha. Ma olen nii õnnelik, et mu kõige esimesed siinsed sõbrad on endiselt mu elus ja elavad samas kohas ja mina lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen ja nemad on ikka veel seal. Pakub sellist mõnusat stabiilsust ja turvatunnet, mida mul muidu siin just jalaga segada ei ole :D Aga pärast kuuajast oma toas elamist oli hästi veider kümne inimesega oma käimisi ja magamisi jagada ja ma täiega imestasin, kuidas seda kolm kuud järjest teha suutsin. Eks inimene ole oma harjumuse ori! 

Eelmise nädala palk tabas mind jumala ootamatult parasjagu just sel hetkel, kui kohalikus kaubanduskeskuses tšillimas (wifit rottimas) olin, nii et otsustasin teoks teha ammuse plaani vana telefon millegi natuke vähem närviajava ja võib-olla ka puudutusele reageeriva vastu välja vahetada ning internetis nolamine sai sellest hetkest kiiremaks kui kunagi varem. See omakorda langes nii toredasti kokku mu väikese eksistentsiaalse kriisiga, no mitte midagi ei suutnud teha ega viitsida ega plaanida ja mingit väljavaadet ega pointi millelgi ei näinud. Üks õhtu lihtsalt läksin istusin bussi peale, toetasin lõua kätele ja sõitsin tuimal ilmel mitu tundi edasi-tagasi. Bussijuht vaatas küll imelikult, aga ei öelnud sõnagi.

Siis jäin haigeks ja nüüd olengi paar päeva lihtsalt voodis lamanud. Ongi vist tegelikult hea refresh, sest lõpuks saab tegevusetusest kopp nii ette ja pärast ainult asju teekski. Kogemustest olen üldse õppinud, et mu puhul on parem lihtsalt olla lasta ja oma sisemistele tungidele anduda, no näiteks küpsisepaki kohene tühjakssöömine ja sellele järgnev magusajälestus töötab paremini kui iga päev ühe maiuse võtmine ja siis hambaid krigistades paki vahtimine :D Sama käib ka alkoholitarbimise mõõdukuse kohta, parem ikka reedel topelt kui laupäeval janune.

Kaks sakslast on mul ka nüüd majas ehk lõpuks saan kellegagi inglise keelt rääkida, samas see prantsuse invasioon töötas selles suhtes hästi, et lõpuks hakkasin juba nende omavahelistest vestlustest umbkaudu aru saama (frenchiedele endile seda targu siiski ei maininud).

Thats all folks