Saabusid siis majja lubatud backpackerid, tegu kahe prantsuse noormehega ja mõlemal kaasas kaks sellist kohvrit, kuhu mina looteasendis vabalt sisse ära mahuks. Ma ikka ja jälle üllatun sellest, kui palju manti inimesed endaga kaasa veavad - aga ega enne ei saagi aru, kui vähe sul tegelikult vaja on, kuni lihtsalt selle vähesega elama sunnitud oled. Ma ise enne tulekut mõistsin lennukriteeriumeid natuke valesti, arvasin, et võingi kaasa võtta ainult seitse kilo pardapagasit ja kuna ma eriti pikemat researchi teha ei viitsinud, siis seitsmeks ta jäigi. Hiljem eri linnade vahel liigeldes oli aga reaalselt selline situatsioon, et pärast kuut kilo oleksin pidanud juba summasid maksma ja see oli see mu kõige rotimast rotim nullpunkt, plaanisin juba supikööki külastada ja sünagoogi elama asuda ja no ei olnud mul hinge taga seda lisakopikat, millega ekstrapagasi eest tasuma hakata. Seega poetasin mõned varem hirmus vajalikuna tundunud asjad lennujaama pingile ja lootes, et need kellelegi vajalikuks osutuvad, elasin oma kuue kiloga edasi. Tänini hingan.

Okei, igatahes need prantslased on toredad, inglise keelt nad eriti ei räägi, nii et õhtused vestlused on võrdlemisi kurnavad. Täna sõitsid nad aga nädalavahetuseks Melbourne'i muusikafestivalile ja mina jäin kogu nende toidukraamiga üksi koju; kuna mul endal isiklikult on praegu külmikus ainult üks redis, siis kasutasin juhust ja lasin heal maitsta... homme muidugi pean uued asjad asemele ostma ja need pakid pooltühjaks sööma :D mis omakorda tähendab, et pärast seda olen ma vaene JA paks. Sometimes you just cant win.

Kirsifarmi pole mind senini lastud, eile käisime küll farmeriga rääkimas ja tema käskis esmaspäeval tagasi tulla. Heakene küll. Samal ajal sügasin ühte peni kõrva tagant ja ta omanik pistis mulle heast peast pihku kümme dollarit, et omale jõuluks midagi ilusat ostaksin.

Muide, kui on midagi, mis jõulumeeleolu teadmata pikaks ajaks ära ajab, siis on need Austraalia jõulud. Mu jaoks on lihtsalt groteskne, kuidas millestki nii armsast, hubasest ja lähedasi kokku toovast tehakse siuke vilkuvate diskotuledega palagan, kuidas päike lõõskab lagipähe ja rohelisel murul vihmutite kõrval seisavad plastmassist põhjapõdrad, kuidas plätude ja õllekõhtudega mehed seisavad trussade väel ehituspoes ja viskavad ostukärusse suvalisi ettejuhtuvaid kuule ja päkapikke. Nii et minul on suvi ja mingeid pühi ma tänavu tähistama ei hakka, aastavahetusega muidugi on teine lugu.

Täna käisime landlordiga prügimäel, viskasime nipet-näpet minema ja avastasime, et mäe kõrvale on keegi kaval ärihai sealtsamast leitud aardeid müüva poekese püsti pannud. Sain Russell Brandi autobiograafia 50 sendiga ja kuna olen üksi kodus, olen õhtut sisustanud selle valjusti ja inglise aktsendiga ettelugemisega. 

Thats about it, meeleolukaid advente ja kõike muud ilusat!