Viimaseid sündmusi ja keskkonnavahetusi silmas pidades on ühteaegu imelik ja rõõmustav näha, et mu reisikott tegelikult ka üle nädala aja samas paigas püsida suudab. Antud hetkel on ta visatud liblikamotiividega riidekappi, mis omakorda ühes kenas ehitusjärgus majas keset võrdlemisi künklikku ala või Eesti mõistes pigem kõrgmäestikku asub - tõusud ja laskumised on siin järsud ja tõenäoliselt lähevad mu kõrvad lõplikult lukust lahti alles tagasi kodumaale saabudes, aga õhk on värske, inimesi vähe ja põllumajanduslikku ala tohutult palju. Et juba varakult asfaldilt pigi lahti sulatama hakata, tõuseb päike igal hommikul maasikapõldude ja viljapuuaedade tagant, mina seevastu tõusen pensionieas landlord Hansu koputuse peale ja hakkan koos temaga seinu lihvima.

Tegi see Hans mulle kohe meie tutvuse alguses teatavaks, et tööinimesega tema näol tegemist ei ole ja nii juhtubki tihti, et pärast paaritunnist pahteldamist istume ta päevinäinud autosse ja sõidame mäetipukohvikusse teed jooma või mõnest lähemast väikelinnast sõõrikuid ostma; kell pool neli pärastlõunal on aga rangelt paika seatud beer o'clock, millest alates peavad kõik pintslid nurka visatud olema ja tööd enam edasi teha ei tohi. Seejärel lendavad laivi kõik naabrimehed, pojad, naised ja sugulased ning lahti läheb ennastsalgav tiksumine ja õllehävitamine, sellest viimasest ma küll kunagi osa ei võta, sest igapäevase traditsiooniga kaasa minnes oleksin vähem kui kuu ajaga alkohoolik valmis. Argipäev on argipäev ja pidu on pidu ja mulle isiklikult meeldib, kui need piirid on paigas... samas vaadates üldse mitte kaugele minevikku ei teagi nüüd öelda, kas ma just see kõige õigem inimene piiridest rääkima olengi.

Mingil hetkel aurustuvad need tüübid aga õhtuhämarusse ja mina jään majja üksi. Siis võtan riided seljast, panen raadio mängima, hakkan süüa tegema ja laulan iga jumalast antud laulu kaasa, treenin lihaseid, loen, tantsin, kirjutan, viskan spagaadi maha, võtan tolmu ja teen ühesõnaga kõike seda, mida kolm kuud hostelielu mulle ei võimaldanud. Või no tähendab, tõenäoliselt oleks ma kõike ka seal teha saanud, aga suurema või väiksema tõenäosusega oleks see lõppenud kõõrdpilkude või halvemal juhul väljaviskamisega.

Kui ma ühisköökides absoluutselt süüa teha ei viitsinud ja kulinaarsed saavutused võileiva või heal juhul nuudlitega tipnesid, siis nüüd on gaasipliidi ees toimetamine parim osa mu päevast. Hakin, keedan, praen, aurutan, maitsestan ja segan, kõike seda halbu poplugusid kaasa lauldes ja viimasel ajal ainult taimseid saaduseid kasutades - mingi vägi ikka on, mis mind sellest va loomsest eemale tõmbab. Pärast olen õnnelik ja söön oma õnnelikul rohelisel verandal ja mind kunagi ei väsi üllatamast igasugused värvilised linnud, kes tihtipeale suvalistest põõsastest välja lendavad: ibised, kookaburrad, papagoid, paabu- ja kanaarilinnud...

Ükspäev tuli Hans suure raamatuid täis kastiga mu tuppa ja nüüd viimastel päevadel olengi Roald Dahli teostesse kaevunud, just läbisin ta autobiograafia ja pean mütsi maha võtma autori ees, kes mu sõjakirjeldustest huvituma pani. Siis ühel teisel päeval sain naabritelt kutse ja läksin koos nendega Jehoova tunnistajate kogunemisele, päris lõbus oli, aga sellest mõni teine kord. Sekti astunud ma veel ei ole :D

Homme peaksid majja saabuma teised backpackerid, ülehomme algab töö kirsiistanduses. Mina olen rahul ja nüüd juba majanduslikult enam-vähem jalgel, teie aga hoidke ennast soojas ja tehke lumeingleid :)