Täna ühes kenas võpsikus ringi jalutades meenus, et unustasin eelmisse sissekandesse märkida ühe maagilise Austraalia faunat täis pikitud päeva. Nimelt tegutsesime parajasti Hansuga farmis, olin just traktori järelkäru eukalüptioksi täis ladunud ja ise sinna peale pikali räntsatanud, kui Hans läbi kasvuhoone sõites mootori järsku seisatas ja mul ettevaatlikult välja ronida palus. 

Seal me siis seisime ja meie ees, nii mõne meetri kaugusel, siugles oma uhkes üksinduses graatsiline tiigermadu. Ilus oli, mulle madusid jälgida meeldib ja landlordi visatud fakt, et tegu on oma kandi mürgisemaga ja meid nähes ta tõenäoliselt ründaks, tegi olukorra veel meelierutavamaks. 

Egas midagi, vahtisime mis me vahtisime ja asusime seejärel tööpostile tagasi, tema ikka traktorisadulasse ja mina ikka okstele pikali. Möödusime väikesest metsa sees vulisevast ojakesest ja ennäe, kolm vesidraakonit reas - mamma, papa ja pojake! Tahtsin neid kõrva tagant sügada, aga hullemast päästsid neid kiired jalad. 

Metsasügavustes näitas Hans mulle vombatikoopaid ja kui pärast kuuris istudes teed rüüpasime, lendas aknast sisse erksavärviline kuningpapagoi. Söötsin talle sihvkasid ja tahtsin, et ta mulle õla peale istuks, aga ilge pipar oli. Better luck next time!

Noh ja mis siis täna, praegu istun oma toredas Hobarti hostelis ja seljataha on jäänud üks ma arvan et kümnekilomeetrine rännak. Alustasin hommikul vara cv-de laialijagamisega ja kõndisin ja kõndisin ja jõudsin muuhulgas igast kohtadesse, õllevabrikusse ja nunnakloostrisse ja juustudegustratsioonile ja kunagisse naistevanglasse. Selline tunne, et siin tehakse lihtsalt kõik asjad ise, iga nurga peal on väikesed juustu- ja veini- ja šokolaadi- ja jumal teab mille poed ja kõik sildid kinnitavad uhkelt, et omatoodang ja made in tasmania. Ja oh neid ilusaid pakendeid! Ja igal pool saab tasuta food sampleid!

Raha on mul muide täpselt nii palju, et kui mul nüüd laupäeval hostelibroneering läbi saab, saan täpselt ühe nädala võrra veel pikendada. Ja siis on kõik. Läbi. Nii et on üsna oluline, et ruttu tööotsa peale saan :D aga mul on röstsaia ja tatart ja free food shelfile ilmub pidevalt uusi häid asju.

Hostel ise on kõige puhtam ja odavam, kus seni viibinud olen, inimesed vist on toredad, aga hetkel ma lihtsalt absoluutselt ei viitsi kellegagi suhelda. Jaapanlasi on palju, sebivad siin vaikselt ringi ja ajavad oma asju ja mõnikord itsitavad omaette tagasihoidlikult.