Istun raamatukogus ja söön teraviljasaia, mille pani mulle kaasa võileivakohvikus töötav sakslanna. Hobarti sügis on kuldne ja soe ja palju mõnusam, kui suvi siinmail oli, kaselehed on aga veel rohelised ja õhus on kooliminekuhingust.

Tööga ei ole näkanud.

Ma mõtlen, et mis vägi see on, mis mind töötegemise eest hoiab. Iseenesest elan ju tegelikult praegu seda elu, mida alati igatsenud olen - ilma igasuguste kohustuste ja kellaaegadeta, kellelegi aru andmata, märkmepaber alati nina ees ja pastakas selle lehekülgi mõõtmas. Pean mõistma, et asjadel tuleb voolata lasta. Vabadusest ja minnalaskmisest sünnib palju head, aga selle "hea sündimine" ei peaks olema eesmärk omaette. Lihtsalt... mitte kiirustada, mitte sundida, olla ja elada ja hingata.

Mis saaks maailmast siis, kui kõik elaksid nii, nagu mina?

Hosteli raamaturiiulil oli Bhagavad Gita, see on hindi pühakiri sõdalane Arjunast ja kuidas talle keset võitlust ilmutub jumal Krishna. Arjuna on hakanud kahtlema sõja õigsuses, ta ei taha tappa oma ligimesi, aga Krishna ütleb, et ta võitleks edasi. See on tema kohus, tema dharma siinses illusoorses ja ajutises maailmas. Ma olen sellest dharmast viimasel ajal palju mõelnud ja mõtisklenud, et mis minu oma siis on. Olemine, elamine ja sellest kirjutamine? Mis toob mind selleni, et peaks ikka ajakirjandust õppima minema, tahan sellesse kunsti süvitsi minna. Samas muidugi võib kogu seda "kõik on nii, nagu olema peab" mentaliteeti vaadelda kui mu absoluutset ja allaandmatut laiskust :D

Panin, muide, selle pühakirja tõlke umbes poole pealt kinni ja andsin kaasa ühele lahkuvale sõbrale, sest tundsin juba ette ära, et lõpuni lugemine viiks mind iseendaga pahuksisse.

Eelmine reede lõin hommikul silmad lahti ja juba jõudis inglanna Amanda mulle teatada, et neil on autos vabu kohti ja et kas me Nathaniga ei tahaks järsku nende roadtripiga liituda. Ikka tahtsime, aega ärkamisest autoukseni jõudmiseks jäi umbes viis minutit, jõudsin hambadki ära pesta.

Tol päeval nägime hiiglaslikke, külmi, helesiniseid laineid ja ma muidugi ei osanud teha muud, kui kleit rannaliivale maha visata ja nende jäise tantsuga ühineda. Vahel on ekstaas suurem kui temperatuuritaju.

Sai nüüd selline kiire, uitmõtteline ja pealiskaudne sissekanne ja ühtlasi kinnitus, et ma tõepoolest olen endiselt siin maakera poolel olemas ja elamas :)