Thursday, April 9, 2015

Inimestest: Timo

15.03.2015

Looduse rüpest tagasi. Olen vahepeal hostelisse jõudnud, sooja duši all käinud ning end suurde froteerätikusse kuivatanud. Köögist kuulen noorukese sakslase Timo vilistamist... ütlen ausalt, minule see inimene ei sümpatiseeri. Lõug on tal kogu aeg püsti ja räägib oma külgeõpitud poshi inglise aktsendiga, igast sõnast õhkub üleolekut ja iga liigutus karjub, et kõik teda aga vaataksid ja imetleksid.

Paljud nimetavad teda karakteriks; minu arust kulub kogu ta aeg ja energia pigem, veremaitse suus, püüdlustele seda olla. Eks tuleb aga ka selliseid pingutusi austada ning seetõttu väärib noorsand ka lehti mu märkmikus, ja tegelikult pole just palju siinpool maakera kohatud inimesi, kellest mul nii palju sõnu kirjutada oleks :D

Timoga kohtusime tegelikult esimest korda üldse novembris Põhja-Victorias Robinvale'is, kus malaislaste räpases treileripargis elasime ja neljateistdollarise nädalapalga eest küüslauku korjasime (olgu öeldud, et kauemaks kui nädal meist keegi sinna siiski ei jäänud - kes sõitis rongiga Adelaide'i, kes hipibussiga Mildurasse, kes hääletas Yarra Valleysse...). Mingit emotsiooni ta endast mulle ei jätnud, siis oli tükk tühja maad ja järsku, märtsikuus, nägin teda Hobarti raamatukogu treppidel.

Tasmaania on üldse selline koht, kus olen näinud tuttavaid seljakotitajaid nii Melbourne'ist kui Sydneyst ja eks see koha väiksus loobki olukorra, kus kõik samaaegselt saarel viibijad ka varem või hiljem omavahel kokku jooksevad. Selles mõttes ma väga üllatunud ei olnud ja jällenägemisrõõmust pisaraisse laskumist ei toimunud.

Igatahes selgus, et viimased paar nädalat oli poiss elanud rongijaamades ja pargipinkidel ning hääletanud aeg-ajalt lennujaama või ujulasse, et duši all käia; nüüd Hobartisse jõudes seadnud ta telgi üles avalikkudesse parkidesse. Ühel vihmasajusel ööl, kui ta oma tillukese sinise koduga jälle kuuse all magas, koputas keegi uksele - või tähendab lõi kileriiet rusikaga sissepoole. Ulualuse palujaks osutus mees koeraga ja mis tollel õnnetul Timol ikka üle jäi, nii nad seal kolmekesi üheinimesetelgis magasid - kaks meest ja märg koer...

Mingi saksa sõbranna oli sellel Timol ka, tema siis magas vahetevahel surnuaedades, noh et hea rahulik koht, keegi üldiselt tülitama ei tule. Ei teagi, mis temast nüüd saanud on... ma pole suurem asi seikleja, kui võrdlustesse laskuda :D

Sellele õnnetule paarile pakkusin ükskord tasuta ulualust, kui hostelis öövahis olin, ülejäänud füürerpersonali keskel olen suutnud säilitada oma töövastase ükskõiksuse ja mul nagu erilist vahet ei ole, kas ööbijad oma voodiplatsi eest tasuvad või mitte. Paar päeva tagasi sain ka vending machine'i võtme, no ma küll ei tea, kelle arust see hea mõte oli...

Pärast seda ööd kadus ka Timo kuskile uttu ja ühel päeval ilmus tagasi, seljakott münte täis ja lõug kõrgemal kui eales varem. Olla tema vahepeal oma kutsumust järgima hakanud, tänavale tühjad kanistrid-plekksilindrid püsti pannud ja, avali mütsilotu nende ees, trummide mängimist alustanud. Haljal oksal ühesõnaga, enne polnud tal pennigi, nüüd teenib keskmiselt kakssada dollarit tunnis.

Ükskord käisin teda vaatamas ka, sukeldusin täitsa tänavamuusiku telgitagustesse, nimelt organiseeris ta oma trummikomplekti logistikat ostukäru abil ja kui atribuudid sealt välja tõstetud, hüppasin kärusse hoopis mina. Ühesõnaga tekkis olukord, kus Timo tagus trumme, tema ümber grupp filmivaid ja peaga nõksutavaid inimesi, mina istusin seal taga ostukärus ja observeerisin ja vahepeal kirjutasin märkmikusse...

Tegelikult olin üllatunud sellest, kui hästi ta mängida oskas, sest ma esialgu arvasin, et tuleb niisama üks jõle lärm välja. Aga nauditav oli isegi. Eks see väljanägemine kah maksab: hipivärviline T-särk, räbaldunud müts, paljad jalatallad, trummide asemel värvikonteinerid, potid, pannid, purgikaaned... paljudele ilmselt meeldib vaadata muretuid nomaade ja korraks reaalelust põgeneda, ei tea, kas ostukärus istuv ja juuste lehvides kirjutav lillelise kleidiga tüdruk kah mingit müstikat juurde lisas :D Üks mees läks küll mööda ja andis mulle oma medika.

Ja nüüd olen Timo lühikese looga jõudnud punkti, kus tal on palju raha ja liiga palju süüa ja vihub aga soovijatele sooja toitu valmistada, just praegu tõigi mulle taldrikutäie auravaid gnocchisid spinati, tomati, fetajuustu ja oliividega. Esiteks olen ma roa eest muidugi väga tänulik (kuigi ta vilistamine käib ikkagi pinda, ja see ka, kui suurelt, uhkelt ja grandioosselt ta kõike teeb ja oma heategudega valjuhäälselt kiitleb. Aga no hüva, eks inimesi peabki igasuguseid ja erisulelisi olema) ja teiseks mainis ta, et jättis Queen's Domaini nimelisele haljasalale sellesama koera magatanud telgi, kuhu võivad sisse ronida kõik, kel vähegi soovi... no minu plaan ongi nüüd tähendab selline, et lähen hommikul vara sinna Domaini ja omastan selle telgi ja siis olen vaba minema, kuhu iganes. Jah, backpackeri elu on olelusvõitlus, kus ellu jääb vaid tugevaim..

---

Edit: telki ma siiski ei omastanud, sest ma lihtsalt ei leidnud seda üles. Ootan nüüd hoopis järjekindlalt, et vanajumala käsi mulle ühe taolise Free Food Shelfile asetaks... ja töö on mul nüüd ka, nii et selles suhtes ma praegu kuskile ei kibelegi.

adjöö

No comments:

Post a Comment