Friday, April 10, 2015

Jube väsimus, lõpetasin just kohvikus töönädala ja nüüd on paar mõnusat raamatukogutundi ja siis hakkab hosteli öövahetus.

Eile, kui raamatukogus oma asjadega lõpetanud olin ja kollaste laetuledega koridorist läbi klaasukse tänavale vaatasin, oli seal täpselt selline hämarik, nagu astuks Kuressaare raamatukogust Ferrumi ette. Et emps on kohe valmis koju liikuma ja mul on kotis mingid poolesoteerilised raamatud, mida kodus valikuliselt sirvima hakkan, ja õues on lumelõhn ja kodus on Liise ja soe ja piparkoogid. Hüppan veel rae keskusest läbi ja ostan spinati-fetajuustupiruka ja säästu kohukese ja hakkan siis Lossi tänavale Krediidipanka kõndima... kui ilusaks ja armsaks eemalolek argipäeva maalib.

Aga ei jalutanud ma siiski mitte Krediidipanka, vaid hoopis tagasi hosteli manu, ja külm oli ja tõmbasin käed varrukaisse ja pistsin nina sügavale salli. Ühest iiri pubist möödudes märkasin tuttavaid nägusid, kes mind enda juurde hõikasid - küll oli seal briti alkohoolikust kirjanikku Craigi ja itaalia moosekandist Alanit ja jamaika rastamuusikut Nayat.

Naya hiljutine elulugu oli umbes selline, et elanud ta naise ja lastega rahus ja üksmeeles Lõuna-Hobarti äärelinnas, naisega teinud nad kahekesi rastabändi ka ja siis ühel õhtul kuskil esinedes oli Naya kuulnud, et mitte kellelegi ta naise lauluhääl tegelikult ei meeldi. No ja mis Nayal siis muud üle jäi kui abikaasa bändist välja visata, naine seepeale võttis aga lapsed kaenlasse ja kadus ära Sydneysse. Nüüd võitleb Naya hooldusõiguse eest... siit moraal.

Lahkesti nad mulle aga siidreid igatahes välja tegid, ma kuskil kaks pinti vist jõin ja kolmanda alguses sisemiselt juba lausa karjusin enda peale, et kuule, lõpeta ära nüüd. Alkohol ei pane mind ennast enam üldse hästi tundma ja nüüd kuskil pärast jaanuari ongi nii olnud, et iga kord, kui keegi ümberringi joob, võtan moe pärast klaasi veini või pudeli õlut. Ja siis üks hetk mõtlesin juba nii, et mis ma tast tühjast siis üldse endale sisse kallan, ja tegin vahepeal täiskarske kuu... head asjad tulid minuni sel ajal. Toredad mõtted ja tulevikuplaanid ja kiusatust kusjuures üldse ei olnud.

Ja selles mõttes on see varakult jooma hakkamise traditsioon siin ikkagi tore, et enne kella kümmet õhtul olin juba ammu kodus ja voodis ja sain unetunde rohkemgi kui tavaliselt.

Craig muidu ütles mulle, et kuna ma alles kakskümmend olen, siis järgmised kümme aastat kirjutan veel väga halvasti, aga siis hakkab vaikselt paremuse poole minema ja vahepeal ära lõpetada ei tohi.

No comments:

Post a Comment