Mina olen taas rutiinis, pühad selleks korraks jälle läbi ja üle elatud viis raamatukogu- ja töövaba päeva. Viimane polnud just raske :D Hostelis olin tegelikult öötööl ikka, aga see pole suur rassimine, lihtsalt istud ja ootad, et midagi toimuks ja siis vahepeal pesed nõusid ja vahepeal koristad kellegi okset... mõnikord saab keegi lõuga ja mõnikord saab öö läbi luuletusi kirjutada.
Mõtlesin mis ma mõtlesin ja mõtlesin siis välja, et ma vist hakkan siin blogis avaldama tekste, mida aeg-ajalt niisama märkmikusse kritseldanud olen. Noh, et saaks isiklikum ja kuidagi vahetum see siinne keskkond; olen alati unistanud raamatu avaldamisest ja siis ma pole väga julgenud oma mõtteid avaldada, sest äkki nad siis lähevad vanaks ja igavaks... aga midagi erku ja huvitavat seal ei ole niikuinii, raamatu väljaandmine pole eriti keskkonnasõbralik ja mina seevastu olen laisk. Eelmises sissekandes kirjutasin sellest voolavusest ka, no see ongi, et pigem jagan kõike tasuta teistega, muidu muutun pakisuhkrutüübiks...
Esimene sedamoodi sissekanne tuleb paari nädala tagusest retkest Maria Islandile.
13.03.2015
Tahtsin lihtsalt ära märkida, et oleme sakslanna Wicki ja austraallaste Johnny ja Leega tillukesele Maria saarele jõudnud. Lõkketules küpseb liha, valmistamist ootavad toored kartulid ja porgandid. Kirjutan telgis ja siia kostub lainemüha, ümberringi on palju puutumata lopsakust ja rohe-rohelisi mäeselgi. Ringi jooksevad vombatid ja vallabid; hane ja faasani vahepealsed kummalise väljanägemise ja veel kummalisema häälega linnud nokivad maast teri. Rand on paari sammu kaugusel ja päikeseloojang maalib kaldavee kuldseks.
Tulime siia tillukese, kahekümne inimese praamiga. Päike paistis ja sillerdas veepõllult üles küntud vahul, laine pritsis tekilolijad märjaks ja nägin kurja vaeva, et ühteaegu reelinguäärest ja kõigi nelja ilmakaare suunas lendlevast kleidisabast kinni hoida.
Nüüd on seljataga mitmetunnine rattamatk saare ühest otsast teise; nähtud on karamelli meenutavad siiruviirulised liivakoopad, mitmed nööpsilmadega karvased ümarikud vombatid, helesiniste vetega lahesopid (millest kõige kutsuvamasse ka alasti sisse hüppasin), metsateed, kus liiv nii valge, et maad tundub katvat lumi, ning rannad, kus liiv on sinaka varjundiga läbipaistev nagu palatihaige silmaalused.
Ratastega ikka mäest üles ja alla, nautimas vaateid ülemeremägedele, mis päikese heldusest sõltuvalt on kas tumesinised või smaragdrohelised. Tagumus annab nüüd küll tunda.
Telgile langevad vihmapiisad ja kilest seinu vaat et maa peale horisontaali õõtsutav tuul ähvardab mind koos ajutise koduga maast üles lennutada. Eile saime päris ehedaid looduselamusi, nimelt tegime süüa lahtises paargus ja pimeduse laskudes ronisid toidu lähedale kõikvõimalikud väikesed olevused - väike rotisarnane loomake, kes, nagu ma õppisin, on bandicoot, ja kaks opossumit, kes lae all ronisid ja laudade peal omavahel väga häälekalt võitlema hakkasid. Ümber paargu jooksid ringi kukkurkuradid; öö oli väikeseid silmi täis ja tundus, nagu oleksime loomaaias, kus eksponaatideks me ise.
Tagatipuks õnnestus ühel opossumil ka minu ja Wicki telgilukk lahti teha ja sisse ronida. Kui südaöösel pahaaimamatult magama minna tahtsime ja telgiukse avasime, istus pudulojus südamerahus seal ja mugis kahe suupoolega küpsiseid :D mina nende väikeste sabadega loomade kõige tulihingelisem fänn ei ole, pistsin kisa lahti, et Johnny meid päästma tuleks, Wicki oli aga vähe asjalikum osaline ja kõigutas telki teiselt poolt, et häbematu välja roniks. Aga selles mõttes on hea, et neid näritud küpsiseid enam keegi teine ei taha - jääbki mulle rohkem...
15.03.2015
Õhus on sügise loidust ning samas ka kevadist ärkamist, pealehakkamistahet. Sulen silmad ja tunnen, kuidas kuum suvepäike põski paitab, seejärel pühib selle aga karge ookeanihõnguline tuuleiil. Puude vahel sumisevad kimalased, kaugemal vidistab lind.
Telgid on kokku pandud, magamiskotid tagasi vutlareisse lükatud. Kogu kaasasolev maine tavaar on kärus ja ootab kaile veeretamist, lainemüha kostab siia puulauani, kus ma kirjutan.
Vallutasime täna mäetipu. Teistel olid matkasaapad ja toidumoona täis seljakotid, minul plätud ja üksainus veepudel. Õhk oli karge ja kuidagi täpselt niisugune, nagu varakevadisel Panga Pangal; tee tippu viis läbi vihmametsa, mis kõrgemaks-järsemaks muutudes aina niiskust ja tihedust juurde kogus. Kahe tunniga olime saare kõrgeimas punktis lamedatel kiviastangutel, vaade laius tüünele avaookeanile, teisel pool teadsime asuvat Uus-Meremaa... päästsin valla itsituse, mis õige pea kõhus vappuvaks naeruks kasvas.
"Mis juhtus?" pärisid teised, kui olin lõpetanud.
"Ma ei tea, mul vahel läheb nii..."
No comments:
Post a Comment