Monday, April 13, 2015

Üks südasügisene rannaskäik

Pärast kontidesse pugevalt külma hommikut tuli ootamatult soe pärastlõunapäike pilvede tagant välja; laadisin ta käes patareisid ja jõin töölt kaasa võetud kohvi, mida mul oli seekord meeles cappuccinovahule lisada. Alati nii hästi läinud ei ole :D

Üks väljavõte nädalavahetusest.

11.04.2014

Itaalia ooperilaulja-kitarrist Alan ja tema austraallasest pöidlaküüt (ja ühtlasi uus parim sõber) Dean kutsusid mind ennist randa. Sõitsime pool tunnikest ja jõudsime imelisse kohta, kus allikas mürkrohelistel sammaldunud kividel voolas ja valevalgeid vahupritsmeid välja purskas, taamal vetes istusid kivil mingid huvitavad linnud ja mägedest tõusis loojanguroosat suitsu. Istusime mõnda aega, siis jalutasime edasi liivaranda.

Minu jaoks ongi vist kõige meditatiivsem ja rahustavam keskkond see, kui laine liugleb stoilise rahuga mööda liivast tasapinda kaldale ja mina kõnnin paljajalu madalas vees. Võiksin niimoodi küll igavesti jalutada, Tasmaaniale ringi peale teha, kui ainult aega oleks.

(Aga aega ju alati on...)

Ja siis seal kõndides mõtlesin veel sellest acknowledgementist. Teadvustamisest. Eile lugesin artiklit, kus üks elupõline people pleaser lõpuks teadvustas, et jah, ma olen närukael. Et on inimesi, kelle arust ma olen närukael, ja neid, kellele ma midagi ei tähenda, ja neid, kellele ma olen haiget teinud. Kas siis teadlikult või teadmata. Et minu kohuseks ei ole kõigi päästmine ja ma ei pea kellelegi meele järele olema.

Umbes niimoodi ta kirjutas.

Ma arvan, et teadvustamisest selles mõttes piisab, et sa lihtsalt tunnistad lõpuks endale, et jep, nii on, ja lükkad selle mõtte kusagile tagumisse sahtlisse ja lased oma hinge sügavaimal, sellel salajasimal, tõelisemal kihil, oma absoluutsel algel sellega edasi tegeleda. Ja ise saad samal ajal edasi liikuda.

Et hing tegelikult ootabki, et sa lihtsalt tunnistaksid. Ta on kogu aeg valves ja kui sa ükskord märku annad, haarab ta kohe tööriistad. Aga remonti ei saa hakata tegema enne, kui majaomanik tunnistab, et katus lekib ja korsten ajab vingu sisse ja kaevuvesi on sogane... et ravi ei saa saabuda enne, kui patsient mõistab, et on haige.

Rannal korjasime lõkkepuitu ja tegime tule. Lained loksusid kaldale ja Alan mängis kitarri ja laulis itaalia keeles; Deanil olid kaasas oliivid, juust, pähklid, ingveriõlu... viimasest siiski keeldusin.

Istusime, kuni pimedaks läks ja siis istusime natuke veel. Tuleasemel hõõgusid lõpuks vaid söed ja see oli täpselt selline punakulla kombinatsioon, et vaatad alla ja tekib tunne, nagu lendaksid öösel üle tuledes linna.





No comments:

Post a Comment