Bush party

Hull lugu, ma üldse ei oska oma viimast kahte nädalavahetust sõnadesse panna, kuigi väga tahaks. Olen siin üritanud ja proovinud ja sisse joodud kohv kah ei aita, tavaliselt teeb ta keskendumise ja kirjutamise sujuvaks ja võtab siis pärast oma lõivu, muutes mind närviliseks ja värisevaks ja tuues pimeduse saabudes ängistusegi peale. Kohvipohmell ühesõnaga. Kohmell. Ei tahaks nüüd, et ta ilmaasjata saabuks...

Hosteli uus öövalvur Marc ikka ütleb, et if you try and try and don't succeed, maybe you should try something else.

Olgu, viimane katse.

Minu Itaalia semu Alan sõbrunes hiljuti ühe kohaliku tüdruku Shannoniga ja tema teab alati, kui, nagu öeldakse, kuskil miskit toimub - ja ülemöödunud nädalavahetusel toimus öökülmade kiuste metsapidu, kuhu sõitsime koos nende ja lisaks veel paari teise eurooplasega.

Vaated, nagu siin ikka, laiusid sõltuvalt valgusest sinistele või rohelistele mägedele ja alla orgudele; mida lähemale tuli mets, seda augulisemaks läks kruusatee.

Kividele tõmmatud roosad särgid tähistasid kohta, kust tuli paremale keerata ja auto parkida, kilomeetrike läbi padriku looduse tukslevasse südamesse kõndida ning juba lõkete ja telkide ümber istuvaid ja tossavaid karvaseid-sulelisi-värvilisi näha. Sealt edasi oli tilluke lagendik sõnajalgadesse uppunud DJ-puldi, paari loodusliku küttekeha, puude alla ehitatud väikeste haldjavarjualuste ja veel rohkemate värvilistega... oli siniseid juukseid ja haldjatiibu, oli ahvimütse ja indiaanisulgi, oli kudumeid ja vilti.

Plinkivad valgustid muutsid kogu juba kottpimeda metsaaluse sähvivroheliseks ja -punaseks; hiigelsuurtest kõlaritest kostusid üha võimsamad helid, džunglihuiked, hüpnoossed loosunglaused. See metsalagendik, see oligi vist umbes-täpselt see, mida siit Tasmaaniast algselt üldse otsisin, seal sain ma sellest aru.

Kõik lõhnas värskelt ja niiskelt, kõrgusse kaardusid teravad tumerohelised eukalüptilehed, ümberringi tegutsesid igasugused heasoovlikud haldjas-inimesed ja kasvasid maagilised seened. Ja tähed...

...tähed. Ma olen neid vist juba liiga palju maininud, aga selle fenomeni poolest on Austraalia maapiirkonnad nii tugevalt üle kõikidest teistest kohtadest, kus kunagi viibinud olen. Ma ei tea, kas seda põhjustab vähene linnakuma või puudulik osoonikiht või lihtsalt soodne asukoht, aga neid on siin nii palju ja nad tunduvad palju eredamad ja lähemal ja Linnutee on selgesti näha ja kui sa pimedas jalutad, siis sa ei saa vaadata enda ette, sa pead heitma pea kuklasse ja niimoodi kõndima, sest vaatepilt on liiga ilus, et sellest sekundikegi kaotada.

Väikene kohvik oli seal ka, kui nälg näpistas, ostsin vegeburgeri ja jagasin seda metsaserval ühe vähemalt sama näljase koeraga. See oligi täpselt selline keskkond, kus sa enda asjad lihtsalt täiesti suvalisse kohta maha jätad ja sealsamas tead, et nad tulevad sinu juurde tagasi ja mitte keegi neid võtma ei hakka...

...okei, tegelikult on mu jaoks vist iga keskkond selline :D

Uinusin lõkke ääres liivakotil, järgmisel hommikul ostsin veel kohvikust ingveriteed ja kui linna tagasi hääletasin, oli maas õhuke lumekirme.

Aga jah, niimoodi sai oldud, seal sain aru, kui palju ebavajalikku võistlust on maailmas. Ja üksteise kartmist. Oleme ju kõik tehtud täpselt samast materjalist, tahame ja kardame enamjaolt samu asju, meis toimuvad samad protsessid ja kõik on üks ja üks on kõik. Nii selgesti jõudis see seal kohale. See on ka üks põhjustest, miks ma tahan rohkem blogida, ennast rohkem avada, näidata julgelt oma haavatavust. Elab see ju igaühes ja pole mõtet luua oma tunnete ette steriilset fassaadi, kui nad meis kõigis ühtemoodi käärivad...

Ja et elu ei ole must-valge, et see on kuskilt muinasjuttude vastandamisvõttest õpitud illusioon. Ma kipun ennast ja teisi ja olukordi alati defineerima, üritan leida ühest lahendust, universaale... aga et kõiges ja kõigis on kõike, on killukesi ühest ja teisest. Oot, humans of new yorkis keegi kunagi ütles...

(... ma nüüd scrollisin kuskil tund aega, et seda leida)

"I can't stand moral absolutism. You know, there's always that guy who wants to point out that Martin Luther King cheated on his wife - as if he obviously couldn't have been a great person if he did something like that. Or someone will bring out an inspirational quote, and get you to agree, and then inform you that Hitler said it. As if a good thought couldn't come from Hitler. Moral absolutism keeps us from learning from the past. It's easy to say: 'Hitler was a demon. Nazis were all bad seeds.' That's simple. It's much harder to say: 'Is that humanity? Is that me?'"

Ja jäägu need hiljutisema nädalavahetuse võlud siis järgmiseks kirjutamiskorraks.

Kaks päeva veel tööl käia...