Wednesday, May 20, 2015

Eurovisiooniteemalist joigu

Kuna ma parajasti siin maakera kuklapoolel asun ja aasta kultuurisündmust samas nagu maha magada ei taha, tuli sel nädalal korra äratuskell hommikul kella nelja peale seada ja kaks korda on nüüd veel ees. Eurovisioon! Siin on märkmikusissekanne eilsest hommikust.

20.05.2015

Tere Anita sünnipäeva! Kell on pool kaheksa ja oma tavapärase ärkan-(riided on eelnevast õhtust juba seljas)-torkan-hambaharja-suhu-jooksen-tööle rutiini asemel olen jõudnud juba asju teha. Hommikul ärkasin kell neli, käisin duši all ja riietusin ja tegin omale peatselt algava kultuurikokteili puhuks kreeka jogurtit kiivi ja banaani ja belviita hompsiga ja siis tõmbasin diivanile teki alla kerra, et youtubest esimese poolfinaali otseülekannet vaatama hakata.

No mulle ikka meeldib see üritus, palju kultuurikilde ja innovaatilisust ja kunsti ja enese proovilepanekut ja sekka ka lihtsalt laussõgedust. Iga maa võib ennast esindada täpselt nii, nagu ise tahab. Olen hakanud siin Austraalias mõistma, kui eriline on paik, kus sündinud olen. No esiteks, et on üldse maailmanurgake täiesti oma keele ja ikkagi suhteliselt kokkuhoidvate inimestega. Et on isamaalised laulud.

Ma üldiselt olen (viimastel aastatel, mitte siis, kui me Ullaga kumbki omale väikesed sinimustvalged ostsime ja siis neid lehvitades tänaval kõndisime ja laulsime, et Lepa Toomas ostis telekanali...) patriotismi peale vaadanud nii, et see on nii pseudo ja isetekitatud ja ei tähenda ju tegelikult midagi... no mu alateadlik maailmaideaal kaldub mingil imelikul põhjusel sinnapoole, et peaksime vist üleüldse kõik alasti ringi jooksma, free range porgandeid ja seeni sööma, grupiseksi harrastama ja lihtsalt samblaonnis istuma ja telku asemel taevatähtedest meelelahutust otsima. Ühesõnaga, olema ahv. Ja kõik see ülejäänu, millega meid siia loodud ei ole, on pseudo.

Aga ma ise ju ei harrasta ühtegi nendest asjadest ega tahagi, või noh, tähti ja sammalt armastan küll, aga magada eelistan ikka kindla katuse all ja oma alastust meeldib ka katta ja polügaamia pole ka ilmselt ikka minu jaoks, ütelgu karvased hipid, mida tahavad. Niisiis... et mis siis üldse pole pseudo. Tähed jah.

Igatahes see rahvuslik kuuluvus ikka loeb ka ja on tegelikult ilus asi. Nathan ikka seostas seda uhkuse ja üleolevusega ja natsionalismiga ja taunis seda tugevalt, aga Nathan ei ole eestlane. Ma ei mõtlegi seda, et tõmmata rind kummi selle pärast, mitu ümberkaudset maad sinu esivanemad kunagi sõjas alistanud on või kui palju olümpiamedaleid koju toonud... et mitte seda, mis meid teistest rahvastest eristab, vaid seda, mis meid siinsamas, omadega, ühendab ja kokku toob. Et on omad naljad ja väikene kultuurikene ja oma keel, mis teistele päkapikumulinana kõlab. Ja et kurgus nii ilusti nöörib, kui kõik koos "Lendab mesipuu poole" laulame. Minu arvates see ei ole uhkus. Minu arvates on see rõõm.

Ja siis miks on veel lisaks eestlane olemisele tore ka juba eurooplaseks saanud olla, on see, et samas ümberringi on kümneid niisuguseid erinevaid kultuure. Paari sõidutunni kaugusel. Austraallasel ja kanadalasel seda ei ole, sõida mitu päeva ja ikka sama riik...

Ja selleaastasest Eurovisioonist siis. Slogan on tal ju "Building bridges" ja minu arust hästi temaatiline ses mõttes, et eelmise aasta võiduga ju nagu ehitati sild LGBT kogukonnast "tavainimeseni" (parema termini otsingul). Selle kleidis meesterahva-habemega naisterahvaga (nüüd, poolfinaalis, meenutas ta oma olemuselt aga millegipärast Ojasaart, ehk oli asi pükskostüümis...:D). Ja laulueelsed klipid kujutasid erinevate Euroopa riikide lõimumist Austria kommete ja tavadega, ilusad klipid olid muidu, mul mitu korda tuli pisar silma.

Ja silmatorkav osa lauludest oli mu arust ka kuidagi... isetu. Nii isetu, kui eurovisioonil osaleja olla saab muidugi. Et oli sõdade ebavajalikkusest laulvaid ungarlasi (subtiitreid ainult, pagan, tänavu ei näinudki, Marko Reikopi mesimagus hääl kah kõrva ei paitanud...) ja neid, kes laulu lõpus ütlesid, et don't leave your children behind. Ja et üks volüümikas daam laulis, et I'm different and it's okay (siin tulevad muidugi need diabeedid ja rasvumishaigused mängu, aga no Jumal, me ju kõik sureme ühel päeval) ja siis see valges riietuses grupp vist laulis sellest, et meil on ainult üks elu (teadaolevalt!!) ja võime kõik seda ise oma parema äranägemise järgi elada. Ja Soome bändis olid ju üldse puudega inimesed...

On jah kommerts ja rahategemine see üritus, aga see on ju siiski ainult kõrvalsaadus. Umbes nagu jõulud. Tean nii paljusid inimesi, kes vihkavad jõule, sest see on kaubanduspüha... no ma ei tea, sa ei pea ju ostma seda plastikust jõuluvana, kui sa ei taha. Mulle on alati jõulud sümboliseerinud aega, kus on paar vaba kalendripäeva, et aeg maha võtta ja küünalt põletada ja lähedasi näha ja häid asju süüa ja kirikus käia ja hardaid laule kuulata. Sama ka eurovisiooniga. Võib ju vaadelda kõike kui paha-paha rahategemismasinat ja siis samas võib näha seda kui üritust, millel tegelikult on ju suur hääl ja mis tegelikult mingil määral ehitabki sildu ja mille saatel on lahe sõpradega krõpsu süüa ja naerda ja lihtsalt elust rõõmu tunda.

Nagu lubatud, läks heietamiseks. Tore, et Eesti edasi sai, ma ise oleks ka hääletanud, aga pole juba paar kuud kõnekat olnud :) tegelikult on vahva niimoodi funktsioneerida, aeg-ajalt vaatan et oi näe, vastamata kõne või sõnum, millele tegelikult ehk reageerida tahaks... aga mis sa ära teed, elame edasi.

No comments:

Post a Comment