Sunday, May 31, 2015

Nüüd on tähendab niimoodi, et enne kuskile minekut googeldan lende suurima tõenäosusega edasi lükkavaid kompaniisid ja siis ainult nendega sõitma hakkangi.

Sest eile lükati mu Indoneesia-lend 17 tundi edasi ja seda kõlaritest kuuldes ma mõtlesin, et mis siis ikka, on rohkemgi aega lennujaamas veedetud, siin on ju palvetuba ja inimesi saab jälgida ja seekord on mul isegi raha, et süüa osta...

(viimati jaanuaris jäin lolli peaga oma Hobarti lennust maha ja istusin siinsamas Melbourne'i lennujaamas 24 tundi, sentigi mul ei olnud ja nii ma siis lihtsalt olin ja mõtlesin, et tea mis must küll edasi saab. Sõin... ei mäletagi, ei söönudki vist midagi, mäkdonnist sai tasuta ainult pipart ja soola. Aga palvetoas toimus minuga mingi väga emotsionaalne puhang ja see aitas edaspidise elukorraldusega tegelikult väga palju, uuelt lehelt alustamise tunne oli. Vajalik oli. Ja siis lõpuks Laura halastas mulle ja ostis uue pileti, pärast oma tuludeklaratsioonist maksin talle tagasi).
       
Nii et seekord tõmbasin olukorrast suuremat pidamata omale salli tihedamini ümber ja lugesin Muumitrolli edasi. Ümberkaudsete reisijate porinat kuuldes selgus aga, et enamik rändajaid asjade sellist käiku ikkagi normaalseks ei pea; tegelikult ei teinud seda ka lennukompanii ja nii toimetati meid pärast pikka (pikka, pikka) järjekordades seismist lähedalasuvatesse hotellidesse.

Ja siis mul oli järsku... tuba :D Selline tuba, kus ma öösel ei kuule kahekümne inimese norskamist, kus keegi mu kõrvalvoodis ei seksi, kus ma saan voodist alasti vannituppa jalutada ja kraanist tuleb sooja vett ja mul on suur kuue padja ja kahe tekiga voodi ja saan laulda ja tantsida ja telkust George Clooneyga talk showd vahtida. Jah, mu sõbrad, vot see on alles elu...

Eile hommikul jätsin muidu hüvasti Alani ja Gabrieli ja Sarah' ja üldse Hobartiga, nii palju olen seda airport shuttlet hosteli eest ära sõitmas näinud ja mõtelnud, et küll kunagi tuleb ka minu tund. Ja siis ta lõpuks tuli ja ma olin isegi natuke sentimentaalne, kuulasin klappidest Time to Say Goodbye ja pühkisin põselt pisara :D

Melbournes oli mul paar tundi ja seal ma jälle sain aru, miks see linn mul nii hinges on. Ta on valgusküllasem kui Hobart, temas on elu ja sagimist ja muusikat ja rahvuslikku mitmekülgsust, seda kultuuride sulatuskatla elujõulist podisemist. Hobart on nii kõrvaline, hostelist välja astudes näed-kuuled põhimõtteliselt ainult austraallasi ja kui keegi nagu sinagi mujalt on, siis poeb kohe soe tunne südamesse. Ja tänavamuusik on pigem sensatsioon kui norm...

Aga Melbourne jah, nostalgitsemise mõttes võtsin trammi kesklinnast läbi palmide ja merevaatega esplanaadi oma vanasse töökohta ja siis sealt oma kõige esimesse hostelisse. Mõtlesin, et kas huvitav on seal veel keegi minu ajastukaaslastest alles, aga teenindajadki olid uute vastu välja vahetatud.

Ja nii paljusid asju ma ei mäletanud või polnud enne tähele pannud. Et kui trammipeatusest hostelisse jalutada, siis üle katuste paistavad meri ja mäed. Kuidas ma seda varem näinud ei olnud? Tegelikult järele mõeldes ma ju töölt koju jalutasin alati pimedas, ehk sellepärast siis...

Aga kuidas ma ei mäletanud alleed väikese sinise kupliga kirikuga, või vanaaegsete jalgrataste poodi, mis ju kah sama teelõigu peale jäid ja olid nähtavad ka peatuse poole minnes? Kas hommikuti oli tõesti alati nii kiire?

Sellised küsimused ja sellised lood. Eile küll mõtlesin, et no nüüd ütlen küll Melbourne'ile viimast korda head aega (oma arust olen seda juba kuskil seitse korda teinud), aga paar tundi hiljem olin juba jälle sinna tagasi eskorditud...:D nii et küllap ei jäänud ka see meie viimaseks kohtumiseks, inshallah.

No comments:

Post a Comment