Wednesday, June 10, 2015

Bang cock, päev üks

Jõudsin siia siis pühapäeval pärast järjekordset lennujaamas veedetud ööd ja nagu ei osanudki endaga muud pihta hakata, kui hosteli ümbruses ringi kammida ja riisi sööma minna. Praegu on naljakas mõelda, kuidas ma algul olin nii kartlik neid räpaseid tänavaid kõndides ja mõtlesin, et igal sammul tahavad mind nahka pista verejanulised rotid. Nüüd pole asigi.

Hosteli algne seltskond pani mind ahastama, aga siis tutvusin prantslanna Lea ja rootslanna Louise'iga. Ma tavaliselt reisil olen see 'üksi üksi' tüüp, aga seekord teadsin, et ma kohe kindlasti üksi olla ei taha. Ja siis läks elu toredaks.

Esmaspäeval käisime keni punakuldseid budistlikke templeid vaatamas ja mulle nende sisenemisetikettide juures hirmsasti meeldib, et jalatsite puudumist mitte ei taunita, vaid sa lausa ei tohi nendega sinna sisse minna. Ometi üks normaalne koht (kivi ööklubide kapsaaeda, sest üks normaalne inimene ei saa ju ometi kingadega tantsida...)

Siis pärast läksime ühe mungakloostri mediteerimiskoopasse ja keskendusime seal oma aistingute suhtes teadlik olemisele. Noh, et kui sa seal mati peal silmad kinni istud ja põlv hakkab valu tegema, siis mõistad seda ja teadvustad omale mõttes, et pain, pain, pain, ja idee järgi peaksid muutuma sõltumatuks vaatlejaks ja olema sellest tundest lahus, sest siis see ei ole enam osa sinust, see lihtsalt... on.

Seda tehnikat ma ju tegelikult hakkasin harrastama siis, kui kuskil 17 olin ja enam ei viitsinud igal peol nutta. Et sa ei ole sinu ego, sa oled vaatleja, ja vaatlejale ei saa miski haiget teha. Kurbusega oskan nüüdseks vist päris hästi toime tulla, hirmuga veel mitte.

Sest mus närib pidevalt päris palju hirmu ja ma ei tea, kas teistes ka. Ilmalikke asju peale rottide ma väga ei karda, aga just surma ja lähedaste kaotust ja seda, et ma valmistan teistele pettumuse, kui ära suren....:D

Tegelikult kui ma just Austraaliasse saabunud olin, siis ma näiteks ei mäletanud, misasi see hirm on, sest siis ma olingi - üksi. Ma ei tundnud, et mind miski millegagi/kellegagi seoks ja siia vist kirjutasin kah, et if you've got nothing you've got nothing to lose. Ja see ei sõltu mitte sellest, mis sul tegelikult olemas on, vaid just neist sidemeist, mille enda ja teiste vahele mõtled.

...sest mida rohkem attached sa oled, seda rohkem sa kannatad. The more you love the more you suffer. Ja ma ju tean, et sellepärast mul oligi eelmine nädal see hirmuhoog, sest ma armastan seda elu kõigi selle keerdkäikudega nii tohutult palju, ja oma koduseid, ja oma sõpru, ja siis mus laagerduv hirm selle kõige kaotamise ees võimendus. Ma ju tean. Aga vahel lihtsalt läheb vaja maailma kõige suurema naeratusega budistlikku munka selle kõige meelde tuletamiseks.

Poole meditatsiooni pealt tundsin õnne endasse voogamas ega viitsinud enam silmad kinni passida, vahtisin hoopis rõõmsa irvega klassis ringi ja tundsin, et minu mediteerimistöö on selleks korraks tehtud.

Ja jah, ma tegelikult olin ju hoopis Bangkokist rääkimas. Nojah, siis me sõitsime tuk-tukiga koju ja teised rääkisid oma reisidest ja mus hakkas jälle pulbitsema see tunne, et ma vist ikka ei jää eluks ajaks koju, nagu eelmisel nädalal plaanisin. Et kõik on täitsa ületatav, kui vaid mõtlemise kuidagi õigele sagedusele saab.






No comments:

Post a Comment