Hommikul ärkasime Bobbyga kumbki oma vooditest üles (peen ridadevaheline remark täpsustamaks, et ma omale sülle langenud mugavuste eest mitte natuuras ei tasu) ja läksime hommikust sööma.

Ma indoneesiakeelsest menüüst suurt midagi aru ei saanud, aga kuskile ma näpuga vehkisin ja siis hiljem lajatati ette pannkook ananassitäidisega. Hea oli ja mulle siinsed naisteenindajad muidu õudselt meeldivad, nii õrnalt ja tasakaalukalt hõljuvad nad ringi, malbe naeratus alati näol.

Vot ja siis läks Bobby oma miitingule ja mina jäin basseini äärde ja võtsin päikest ja ujusin jälle paar-kolm tõmmet ja pärast hakkasime mööda saare läänekallast tagasi sõitma.

Selleks ajaks olid muidu nii helesinise taevalaotuse ette sõudnud tihedad pilved ja lõppeks hakkas neist paduvihma ladistama, hall veesein ümbritses udus plinkivaid autotulesid. Möödusime neljast õnnetuspaigast, kahel korral oli veoauto kraavi sõitnud ja kahel olid mootorrattad verelaikude kõrval kummuli. Ülejäänud liiklus oli kah nii närviline, oh kuidas neile meeldib signaalitada ja overtake'ida. Kujutan vaimusilmas ette lõunamaade autokoolieksameid, teooriaosa ilmselt ei ole ja siis praktikas pannakse nad kuivalt rooli ja mida võimsama hääle autopasun välja võtab, seda kindlamini läbi saanud oled.

Jah, hall ja rusuv ja närviline oli ja autoraadiost tuli muudkui aga üks võõramaakeelne joru ja Bobby torkis alatasa mind oma luidra sõrmega ja oli oma küsimustega nüüd hoopis julgem. Tahtis teada, et kas Eestis saab endale poest püssi osta ja kas pornot tohib vaadata ja kas ma mitte ei tahaks temaga abielluda (ütlesin viisakalt ära).

Ja nii hiilis ligi äng ja ma tundsin ennast nii lõpmatult üksi keset seda vihma ja automerd ja õnnetusi ja hoopis teises reaalsuses elavaid inimesi. Aga eks see ole kah üks tähtsaid olemise vorme, tajuda teravalt oma kaledat üksiolekut, oma isikliku eksistentsi täielikkust. Üksi siia maailma ju tulime ja üksi siit läheme...

....ja nüüd helgemalt noodilt. Igatahes sain oma ängistuse kuidagi kontrolli alla ja siis millalgi jõudsime tagasi hostelisse ka ja ta viis mu mopeediga läbi sooja ööelust keeva linna all-you-can-eat-restorani. Mul tegelikult oli temast kopp juba väga ees, aga samas ma ei taha ise raha toidu peale kulutada ja tema ei taha üksi süüa, nii et win-win olukord täitsa. Ja mopeedi peal juuste lehvides istudes olin juba päris rahulik ja mõtlesin, et elu on ikka elamist väärt.

Hermann Hesse oma raamatus "Narcissus and Goldmund" (midagi natuke teistsugust eesti keeles, aga ma ei viitsi googeldada) kirjutas, et rahu ei saavutata ühel hetkel terveks eluajaks. Et rahu kaotatakse ja otsitakse ja leitakse iga päev uuesti, et kõik õitseb ja koltub, koltub ja õitseb taas.