Tuesday, June 2, 2015

Istume hotellitoas ja vaatame indoneesiakeelset saadet käteta sündinud pianistidest. Või õigemini käib saade õhukonditsioneeri huugamisele taustaks ja Bobby klõbistab arvutis tööasju ja mina trükin blogisissekannet ja seinal ripub oranžides toonides palmidega maal. Enne ujusin džunglivaatega basseinis paar tõmmet ja rüüpasin terrassil melonijoogikest, siis andsime sõbralikele ahvidele banaane ja käisime sumedasse öhe mähkunud laternatega välirestoranis söömas. 

Ei ole ma müstilisel teel rikastunud, et sellisesse kohta sattusin (vastupidi, eile kalkulatsioone tehes jõudsin järeldusele, et ma olen ilge rott ja kojujõudmiseni saab heal juhul kiirnuudleid süüa), aga oma vähe mondäänsemas hostelis röstsaiale moosi määrides kõnetas mind neljakümnendates eluaastates Sumatra ärimees Bobby ja küsis, kas ma olen juba palju saarel ringi vaadanud.

Mu eitava vastuse peale ta teatas, et sõidab homme tööasjus Bali põhjaossa ja et kas ma ei tahaks ka kaasa minna. Tööreisid üksinda olla hirmus igavad ja et me ööbiks siis hotellis ja sõidaks järgmisel päeval läbi ilusate kohtade tagasi. Ja ta teeks mulle kõik välja...:D

Natuke kõhklesin, aga andsin oma jah-sõna ja jalutasin ise randa ujuma. Kui tagasi tulin, oli ta juba hosteli ees hakkamas ja ütles, et viieteist minuti pärast on minek. Nojah, täna, eile, homme, viieteist minuti pärast, ega seal suurt vahet ju tegelikult pole...

Ja asusime teele. Autos vesteldes selgus, et ta on abikaasa ja kolme lapse isa, tööasjuks on kalakasvandus ja -eksport ja siis selle jaoks ehitusjärgus olevaid basseine me vaatama lähemegi. Sõitsime läbi väikeste Bali külade, lopsakas on siin kõik. Viirukilõhnaline ja hambutu naeratusega ja päikeselaiguline ja räpane ja värviline ja lopsakas. Inimesed tunduvad õnnelikud, kes talutab paela otsas siga, kes kannab pea peal õllevaate.

Tjah, sealt me siis siia jõudsime.

Ja vastukaaluks see koht, kus ma end püsivamalt sisse seadnud olen, on ilusama rannajoone ja peopiirkonnaga ja igal sammul üritavad sind vaest valget inimest nöörida hiiglasliku naeratusega tänavakaupmehed. Lärm ja muusika ja sagin ja laine loksumine ühesõnaga. 

Siin aga on vaikus, ainult palvelekutsung kostab üle katuste vahetevahel...






No comments:

Post a Comment