Miks ma enam Balil ei ole

Reisikirju ja -raamatuid lugedes olen alati nii romantiseerinud neid kohti, kus keegi on hirmul ja väike ja üksi selle tohutu maailma ees ja nutab mulksudes kuskil põrandal ja on valmis oma tagumise poole ära andma, et koju saada. Ei tea, siuke ilus ja endaga lähendav kogemus tundub olevat ja ilmselt ongi, kuni ise seda koged.

Viimased päevad on möödunud küllaltki toredalt ja soojalt ja samas vaikimisi selle kolemusta ängistuse vastu võideldes. Neljapäeva õhtul ma mõtlesin, et peaks midagi lõbusat ja noortepärast tegema ja tegin pulli mõttes meigigi näkku ja läksin üksinda sinnasamma all-you-can-eat-restorani, mida Bobby mulle õhtu varem näidanud oli. All-you-can-drink oli seal kah, aga püsisin esiti apelsinimahla peal.

Vot ja siis ma istusin selles ilusas katusebaaris oma paberist päikesevarjuga mahlaga ja sume oli öö ja mahe tuuleiil puhus mulle näkku, ja kõik inimesed ümberringi olid oma sõpradega ja ilusad ja päevitunud ja naersid ja tantsisid ja lõid üksteisele külge ja mina ei osanud kellelegi läheneda ja siis ma tundsin ennast jälle nii põhjatult üksi ja kodust nii otsatult kaugel, pealegi ma pelgan hirmsasti lennureise ja mõte kolmest eelolevast ei tundunud üldse ahvatlev. Läksin tualetti ja paningi ennast pikali põrandale ja must purskus pisaratena välja kõik see, mida ma siin viimase nädala jooksul olen üritanud alla suruda ja nii ma seal nutsin, nii suur ja ähvardav tundus mulle maailm.

Ja siis tuli mulle meelde vana eesti rahvatarkus, et kui ei ole surmatõbi...

...siis saab ikka viinast abi. Ja neelasin pisarad alla ja käte värisedes läksin tellisin omale mingi kohaliku kokteili ja olukorda ilma suuremat ilustamata hakkasin jooma. Ja leidsin ühe Filipiini tüdruku, kes kah üksinda baarileti ääres istus ja ta rääkis oma Hollandi poiss-sõbrast ja Euroopa-reisidest ja surfamisest ja siis mulle meenus, et jah tõepoolest, ka teised inimesed reisivad ja jäävad enamasti seda tehes isegi ellu ja on rõõmsad ja vahel on kurvad ja jõuavad üldjuhul koju tagasi. See on hea tunne, see tunne, et sa ei ole üksi. Aga ta on kerge meelest minema...

Jah, ja siis leidsid mind kaks Austraaliast pärit venda ja naersime ja tantsisime ja olime päevitunud ja ilusad ja siis olin ma juba kolmandat korda ühe nädala jooksul tasuta hotellitoas, jäime sinna kaheks ööpäevaks lihtsalt niisama tolknema ja käisime basseinis ja tellisime muudkui room servicet ja siis eile hommikul ma ärkasin sealtsamast jälle üles ja mulle irvitas otsa seesama kalekülm masendus ja ma tundsin, et ma pean liikvel olema, et ma ei saa samasse kohta jääda.

Päris huvitav, ma alati olen end emotsionaalselt suht stabiilseks inimeseks pidanud, aga eks see paradiisisaarel olemine juba kord on üks õudselt raske asi taluda.

Nohjah ja siis ma hüppasin oma hostelist läbi ja vinnasin seljakoti õlale ja sõitsin lennujaama ja ostsin pileti Jakartasse ja sealt ma olin täiesti valmis kirjutama empsile, et kuule palun osta mulle pilet koju või vähemalt kuskile Euroopasse, mul savi ma võin Eestisse hääletada... aga sain sõnasabast kinni ja mõtlesin et olgu mis on, niimoodi nädal enne kojuminekut on küll veits luuser sellise palvega lagedale tulla :D

Eks ma siis istusin seal järjekordses lennujaamas ja keskkonnavahetus andis kah väikese kuklavopsu, kui ma seal oma mitte väga katva värvilise kleidiga olin ja kõik ülejäänud naised olid looritatud juuste ja kehade ja mõningad ka silmadega. Tõmbasin oma õhukese roosa salli õlgadele (ja nutsin natuke veel).

Aga praegu ma kirjutan ülaltpoolt pilvi, olen teel Bangkokki ja juba suhteliselt rahulik, edasiliikumine annab siiski mingi kindlustunde ja mu kõrval istub armas indoneeslanna. Temaga siis tunnikese vestlesime, ta nimelt töötab Indoneesia presidendi heaks ja oli just teel oma kolme parima sõbrannaga väljateenitud rannapuhkust pidama.

Järgmises postituses ma lõpetan selle igikestva endateemalise inina ja kirjutan Indoneesiast ja Taist ja kõigest kenast ja liblikatest võib-olla kah.