Olen nüüd neli tundi siin Bangkoki lennujaamas istunud ja kuus-pool on veel ees. Siis on üksteist tundi lennukil ja kaheksa järgmises lennujaamas, siis kaks tundi Tallinna-lennukis ja vanaema juures ja siis saab neli tundi autos istuda ja siis saab Kuressaarde. Misjärgselt ma ilmselt ei istu enam tükk aega.

Aga ennist ma leidsin kotipõhjast sada bahti ja ostsin kaks võileiba ja olin selle üle nii õnnelik, et mu hingerahu ei kõigutanud ka ei-tea-kust välja hüpanud viiekümnendates eluaastates inglise mees, kes kätt põlve peale ajas ja palus, et ma teda siinsamas lennujaamas kirglikult suudlema hakkaksin...

...no mida sa teed sellises olukorras eksole. Ma keerasin talle selja ja raputasin käe ära ja jäin sinna lihtsalt istuma, mingi aeg ta siis vist andis alla ja läks ära. Ja mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et ümberkaudsete inimeste pilgud olid meile naelutatud, et oh huvitav mis tüdruk nüüd teeb.

Ja seda on sellistes olukordades nii palju, kõik lihtsalt vahivad ja keegi ei tee midagi. Ma ei ütle, et keegi nüüd mind päästma tormama oleks pidanud, see oli suhteliselt mõttetu olukord, aga kui sa näiteks oled kuskil peol ja mingi sada korda blokid ja tead, et su pingutustest üksi ei ole kasu ja kõik näevad ja käituvad edasi, nagu kõik oleks meganormaalne ja sa peaks tegelikult isegi tänulik olema, et sulle üldse tähelepanu pööratakse, siis... teeb kurvaks. Aga noh jah on hullemaid asju maailmas.

Igatahes Bangkok linnana mulle lõpuks tegelikult ikka väga meeldis. Päevavalguses on ta hästi värvitu, selline määrdunudvalgete ehitusmonstrumitega linnahiiglane, aga hämaruse langedes saab omale põlevad silmad pähe ja hakkab elama koos toidulõhnade ja kaupmeeste ja tuhandete värvitud naistega, kes tänavanurkadel häälekalt kas siis süüa või juua või massaaži või ennast pakuvad. Bangkok on naine, see on kindel. Kirev, kartmatu ja karismaatiline naine.

Temas on suured vastuolud, ultramodernse kaubanduskeskuse kõrval peesitab laisas päikeselõõsas tempel, mille ette tuuakse andamiks maasikafantat ja pudelivett; mungakloostri läheduses luusivad meigitud ladyboyd ja taksojuhid pakuvad usinalt su ping-pong showle viimist (kes ei tea, googeldagu). Usk ja jumalateotus eksisteerivad nii lähestikku, et piir nende vahel hägustub ja sulab öökuumusesse, lendub taevasse koos viirukisuitsuga...

Ta on pidutsejate paradiis, seljakotirändurite transiitlinn, siit on ühtviisi kerge lennata nii Euroopasse kui Austraaliasse; ta ühendab need kontinendid Kagu-Aasiaga ja laseb kohtuda vandersellidel, kellest igaühel rääkida oma lugu. Austraalias oli selles suhtes natuke igavam, et keskmine reisija oli pärit Saksamaalt, vastselt keskkooli lõpetanud ja nüüd oma esimest suurt reisi korda saatmas (nojah, ma ise olen ju ka kõik need asjad, ainult selle vahega, et Eestist), siin aga on valdav enamus tagasiteel koju ja kogemusi vahetada oi kui palju.

Kui keegi selle esimese pildi kohta huvi tunneb, et kuidas ma oma olematute finantsidega nihukese basseini ääres külitada sain, siis me Louise'i ja Leaga tegelikult lihtsalt jalutasime mõnel korral ühe hotelli fuajeest läbi ja siis liftiga sõitsime sellisele katusele. Pole häbi olla rott...