Rant

Täitsa pekkis.

Ma nüüd kirjutan selle endast välja, mis ma siin viimased nädalad mõelnud olen, ja siis on äkki jälle nagu tühi auk valmis ja ma saan sinna sisse mulda visata ja midagi uut istutama hakata. Sest see, mis ma praegu olen, on ilgelt rõve.

Esiteks ma ei tea, kuhu mu juuksed kadusid, aga kuskil eelmise aasta oktoobris ma hakkasin vaatama, et nad kurat ei kasva enam ja on täiega õhukeseks jäänud. Siis ma olen siin pikalt vaaginud, et kas on asi a) austraalia päikesekiirguses, mistõttu nad ka mitu tooni heledamaks läksid ja ükski värv neile enam peale ei hakka, b) austraalia protsessitud toidus või c) mu aasta kestnud taimetoitluses.

Tegelt ma ei taha ju praegu ka väga liha süüa, aga ma ei julge enam seda maha jätta. Äkki kukuvad kõik karvad peast välja. Siis sellega, et ma liha sööma hakkasin ja nüüd jälle kodus olen ja kogu aeg on süüa ja tööl on ka nii palju süüa, olen viis kilo juurde võtnud. Sõbrad ütlevad, et pole näha, aga ma tunnen küll. Ma olen nii lühike ka, alustasin juunikuus s-suuruses tööpluusiga ja nüüd olen m peal. Okei, ilge pseudokas, aga halb tunne on. Olen nüüd paar viimast päeva jooksmas käinud ja hantlitega trenni teinud ja kuna vanemaid pole, ei teki koju ka toitu juurde. Sõbrad söövad jäätist ja joovad õlut, ma vaatan pealt ja joon vett. Õnneks saab järgmine nädal ühikaeluga alustada, siis pole niikuinii enam süüa. Aga siis äkki kukuvad karvad peast välja.

Siis ma ei tea, kuidas ma üldse kunagi mingeid uusi sõpru peaksin juurde saama, sest ma ei viitsi ega oska kellegi uuega mitte midagi rääkida. Lisaks ma ei oska ennast motiveerida ja kokkuvõttes ei teegi enda eluga üldse mitte sittagi. Okei, itaalia keelt õpin suht igapäevaselt, see on mu ainuke lunastus, saan armastuslauludest juba päris hästi aru. Aga ise armastada ei oska, kardan seda ja kardan mehi. Nii kui kellelegi meeldima hakkan, tahaks nime ära vahetada ja teise riiki kolida, aga see on raskendatud, sest ma kardan lennukiga sõita.

Siis ma vahelduva eduga mõtlen, et ma olen nii kinni olmelistes kammitsates ja selles, "mida peab" tegema, aga pärast mõtlen jälle paar sammu ette ja küsin endalt, et mida see vastand siis endas kätkeks. Metsa onni elama kolimist ja täies eremiitluses ökotomatite kasvatama hakkamist? Nii hakkaks ju ka täiega igav. Mul on tunne, et ma ei ole ei üks ega teine, et ma olen liiga laisk, et olla täisväärtuslik ühiskonnaosa ja liiga arg, et olla midagi muud.

Igapäevaelu tundub lihtsalt nagu mingi augutäide, päevade mööda saatmine. Mul on tunne, et ma kunagi olin tark, ilus ja karismaatiline, nüüd ma olen lihtsalt mingi oss. Aga ma pole juba pea kaks nädalat alkoholi joonud, see nv ka ei lähe välja, vaatan parem kodus Liisega muumitrolle ja niidan muru ära. Rohida tuleks ka. Panen bikiinid selga, ehk saab veel pruuniks.

Viige mind kooli juba pls, ma olen aasta aega järjest täiesti sisutühja elu elanud. Okei jah, ma magasin korra rannas ja sõin ägedas metsas seeni, aga nüüd on aeg toimivaks inimeseks hakata.