Wednesday, August 5, 2015

Vahekokkuvõte

Nüüd ma olen juba vaat et kaks kuud tagasi kodus olnud ja kuigi ühest küljest on hästi tore, et söögi saamiseks ei pea hommikul kuke ja koiduga free food shelfile paremaid palu luurama minema ja et lihttöö leidmine valmistab siinmail kordades vähem probleeme kui kaugel bäkkpäkkerite paradiisis, tahaks tegelikult juba oma seitse asja kotti visata ja Tartu imelise rotieluga pihta hakata.

Keegi eelmise postituse all tundis huvi, et mida ma õppima lähen, märgin siis siia lühidalt üles ka. Avaldused tegin Universitas Tartuensise ajakirjandusse ja rootsi keelde, mõlemasse sain sisse ja langetasin otsuse viimase kasuks. Eile just andsin digiallkirja Narva mnt 89 (teisiti tuntud kui Mordor) ühika üürilepingule ja keldrisse ühisduširuumi hakkan hommikuti jooksma koos Kajaga, kellega kooselu meil varasemalt juba katse-eksitusmeetodil ära proovitud on. Kaja on oma filoloogiasihid seadnud aga teises ja palju temperamentsemas suunas, hakkab tema õppima nimelt hispaania keelt ja nii on meil kõigi eelduste kohaselt kolme aasta pärast keeled suus, mendelejevi tabel peas ja ilmaväravad nina ees pärani valla.

Muidu on vahepeal juhtunud igast asju, näiteks mõned päris crazyd Tartus käigud ja siis see ka, et mulle saabus külla üks inglise džentelmen, kellega jaanuaris Tasmaanias tuttavaks saime. Tuli ta siia nädalakeseks ja siis selle üürikese aja jooksul ma saingi üsna selgeks, et ühtegi väliskülalist ma enam  võõrustada ei jaksa. Mitte et midagi oleks halvasti olnud, aga lihtsalt on kuidagi ebamugav ja pingeline; mul oli kogu aeg selline tunne, et pean kellegi lõbustamiseks muudkui mingit komejanti tegema ja vabadust üldse ei olnud.

Siis ma jaman siin täiega oma Austraalia maksutagastusega ja olen suht alla andmas, sest need edasised kokkuhoitavad käeliigutused hakkavad juba tunduma palju väärtuslikumad kui arvele laekuvad kopikad. Hellitan lootusi, et ehk saab oma mordori kulud ka La Perla ausast palgast kinni maksta.

Ja jah, juba saabumisnädalal läksin tööle sinna neetud paika, millest mitte ükski töötaja vast kunagi päriseks lahti ei saa, kus hommikust õhtuni kostavad samad itaaliakeelsed laulud, kus kõik on juba käe-jala juures ja pulli saab rohkem kui lehm innaajal. Ristorante la Perla. Mul tegelikult pole isegi väga kahju, et ma kõik soojad ilmad seal maha maganud olen.

Möödunud nädalavahetusel käisime perega Peipsi ääres ja enne seda ühes ilusas Põlvamaa RMK metsamajas, enne seda oli paari sõbraga Pangal üks istumine.

Aa ühekorra kutsuti peaaegu kohtingule ka.

Põlva
Põlva
Viljandi
Panga
Sõbrapic
Loomad
Päevavaras
Perepic
Hood
Peipsi
Tartu
FFS

1 comment:

  1. no ära tuli see postitus lõpuks...

    ReplyDelete