Tatar mandiga

Kell on vaat et varahommik, Kaja on ikka veel kusagil ula peal ja ma mõtlesin tee kõrvale siia paar rida kirja panna. Esiteks ma olen nüüd kaks nädalat Tartus elanud ja see on täiega tore. Mu elus on olnud hetki, kus kõik tundub nii tohutult suur, ohtlik ja täiesti minu võimusest väljaspool seisev, nüüd näib elu aga niisama ümar ja ohutu nagu karikakra järele küünitava muumitrolliga pilt meie uksel. Tunnen, nagu juhiksin eluvoolu ise ja kõik laabuks hästi, hinges küll tegelikult võtab mingi kerge tühjus ja ebakindlus kuju, aga see on kindlasti ületatav ja kordades parem kui pidev ärevakstegev hirm.

Ma vahel mõtlen, kuidas ma oma kunagist õnne taastada saaksin ja siis mõnedel harvadel kordadel ma ikka taban ära ka, et selles ei ole ju tegelikult midagi rasket. See "õnn tuleb siis, kui..." on juba iseenesest liiga keeruline mõttekäik. Õnn on. Ilma igasuguste tingimuste, möönduste ja väliste eeldusteta ta juba on, siinsamas lähedal ja olemas, hästi ja korras, lihtsalt anna korraks talle alla, ära võitle talle vastu, lase tal enda peale laskuda ja naerata. Kõik on juba hästi, kõik on juba terviklik. Kõik juba on.

Enamik sõpradest on siinsamas lähedal ja need, kes ei ole, on maksimaalselt kuue sõidutunni kaugusel. See on tohutu rikkus. See on tohutu rikkus, et ma ei pea kunagi üksinda magama, et Kaja ärkab alati mu kõrval; et me saame Ulla toas seljanksi söömas ja aliast mängimas käia ja teda oma tuppa magama kutsuda, kui vahetamata akende taga juhtub olema liiga külm. Et Kärt ja Ilona käivad külas, et Kristina on siin, et ma saan Regiinaga näost näkku vestelda ja temaga ratast käekõrval lükates üle õhtuse emajõe kõndida. Et taamal kumab tuledes happesild ja linna täidab sügisõunte ja puumajade järele lõhnav kargus. 

Üks õhtu istusin Lauri juures koos teoloogiatudengitega ja siis mõtlesin tagasi ajale, mil olin täiesti kindel, et teen ise ka selle erialavaliku. Üldse ma istun praegu siin enda skandinavistika otsas ja mõtlen, et eeldasin vist sellest natuke rohkem praktilist rootsi keele õpet, aga samas on alles teine nädal ja eks kõik alles paistab. Ja tegelt vähe savi ju, kas esmaselt valitud eriala või üldse mingi eriala või üldse mingi asi välja veab või mitte, elu on veel pikk ees ja õppida saab igat moodi ja kõigest, kas siis akadeemiliselt või teiste vigadest või enda vigadest ja kodus ussimängu mängides saab ka kindlasti midagi õppida.

That's all folks. Tea, kuhu see Kaja nüüd jääb...