Noil päevil olen ma teadlikult ebaproduktiivne ja laisk ning naudin lähedaste kohalolu ja mõnusat päevast päeva kulgemist, tähendagu see siis Kättemaksukontori maratoni Liisega või hoopis Malluga koos vannitoas One Directioni laulmist, kui ma ise samal ajal dušikardina taga jalgu raseerin. Või kogu perega uusaastasoovide lugemist ja uute kirjapanekut, rootslastega saunas käimist, ühele neist lausa Kuressaare ööelu näitamist ning järgmisel hommikul jälle väga valesti üles ärkamist, enda seejärgset needmist ja omale kinnitamist, et uuel aastal uue hooga. 

Kajaga ta vanatädi juures istumas käimist, Lauraga chameleonis muljetamist, Ulla diivanil ja saunas vana pundiga kokku saamist, vanu häid Kretsi pidusid ja isegi La Perla tööelu meenutamist. Need ongi just need hetked, mille nimel muul ajal tasub produktiivne ja edasipüüdlik inimene olla, need ongi just need söömised, mille nimel tasub kogu ülejäänud aasta trenni teha ja kreemikoogile pead raputada, need ongi just need momendid, mis on maailma kõige soojemad ja tähtsamad ja õigustavad kõiki argielu heitlusi ja rabelemist.

Praegu põlevad Pangal küünlad ja ma olen tulnud siia uue aasta esimest päeva veetma, pagenud oma sooja eraldatusesse ja süsteemivälisusse. Teda ei huvita, milliseid tegusid ma kusagil mujal korda saatnud olen, milliseid mõtteid mõelnud ja missugustest vigadest jälle mitte õppinud. Teda ei huvita, kellele ma olen haiget teinud või kes minule, ta on lihtsalt Panga ja tema metsad ja meri hingavad minuga ühes rütmis, jäävad siia hingama veel kauaks pärast mind. Siiasõidul kuulasin neid laule, mis mu hinge nii ilusasti küünistasid, meenusid tunamullune kuum juuli ja 2012. aasta külm talv ja ma olin nii ilusnukralt meelestatud kõigi nende verstapostide suhtes. Eks see jõuluaeg ongi ühteaegu nii tagasi- kui edasivaatlik, andestav ja uueks saav, vana vilja koristav, et teha ruumi uutele võrsetele...

Ja ma mõtlen, et olgu jumal tänatud kõigi õnnetute ja vastamata armastuste eest, kõigi puudujääkide eest, kõige eest, mis ei tapa ja võib-olla ka selle, mis tapab. Ma ei tea palju elu pahupoolest, aga kõik, mis on olnud valesti ja kõik, mida on olnud vähe, on mulle õpetanud tohutult rohkem kui see, mis on olnud õigesti ja mida on olnud palju. Seda räägin ma enda vaatepunktist, ma ei tahaks kellelegi new age muheluse saatel öelda, et nendel ei ole oma valule õigust ja et kõik on tegelikult illusioon või hologramm või millekski vajalik või mööduv või you name it. Neid asju ütlen ma endale ja ma tean, et valu ja ebaõiglust on olemas tohutul hulgal rohkem, kui ma oma praeguses kehastuses eales hoomata suudaksin; et igaühel on oma tee ja omad võitlused ja neid lõpuni mõista oleks võimatu, et neid võib ainult vaadelda ja mitte kõrvutada ega võrrelda...

Ja ma mõtlen, et olgu jumal tänatud kõigi õnnetute ja vastamata armastuste ja kõigi puudujääkide eest ja kõigi tehtud vigade eest, kõige eest, mis sünnitab kunsti ja tundeid ja nuttu ja naeru, kõike, tänu millele me õpime ja areneme ja muutume, kõike, tänu millele elu pulbitseb ja jätkub...

Sest elu on elu ja elu on. Ja ma olen tänulik, et mu perele, sõpradele ja mulle on antud järjekordne aastaring oma talve, kevade ja suvega...