Tee pealt ja kohalt

Kajutiaknast paistab veel vaevu õhtutuledes Tallinn ja mustad vibalikud lained noolivad vett kündvat raudkõhtu. Olen jälle teel, seekord kindla sihtpunkti ja eesmärgi, isegi ajalise piirangu ning üsna määratletud teadmisega sellest, mis mind teisel pool Läänemerd ees ootab. Elada pool aastat klassikalises rootsi peres, pookida nende keel omale tugevamini hinge ja mõistuse külge, karjatada kolme last koolist koju ja olla kindel, et nende toad on korras, kõhud täis ja silmad säravad. Lihtne? Ma ei tea. Peale omaenda õe ei ole ma kunagi lapsi hoidnud ja omaenda õega on see lugu, et noh... ta on su õde. Kui sa teda näpistad või temaga tülli lähed või üritad teda uskuma panna, et ta on tegelikult üldse lapsendatud siga, ei visata sind suure tõenäosusega majast välja ja sa ei pea end tagasisõidupileti lunastamiseks võõra riigi tänavanurkadel müüma hakkama. Teiste inimeste järeltulijatega suheldes võib aga just nii juhtuda ja üldse võib veel tuhat asja valesti minna, aga muidugi on veel tuhat asja, mis võivad õigesti minna ja väga õnnelikuks teha ja umbes neid asju ma sinna siis püüdma lähengi.

Aga praegu olen ma laevas. Kunagi käisime isaga päris tihti Stockholmi vahet ja seepärast tunnen end siin väga koduselt, salongivaipade lõhnas on midagi nii tuttavlikku ja mootor laulab oma monotoonset unelesuigutavat laulu. Laevaga sõitjate õnn ei peitu mitte sihtpunktis, vaid teekonnas, mitte tegemise tõhususes, vaid olemise aeglases elamises. Vesisel eikellegimaal aega ei eksisteeri, siin vaadeldakse üksteist ja aknast välja, proovitakse ühe kohviku kooki ja teise kohvi, nuusutatakse sadu parfüüme ja piieldakse erinevaid kaupu ning ollakse koos täpselt nendega, kes tol hetkel on.

***

Hiljem oma uue kodu keldrikorrusel olen tekkidesse mähkunud ja õnnelik. Ärkasin hommikul vara, et jälgida kannatlikult päevavalgust ootavaid lumiseid skääre ning nende aegamisi unehägust reaalsusesse ujuvaid paadisildu, salongiseinte najal tuikuvaid päikeseprillides kodanikke ja nende üksteise otsa virna laotud tax free õllekaste. Maabudes võeti mind kohe sadamast peale ja nüüdseks oleme lõunat söönud ja kööki koristanud, puslet kokku pannud ja isa eksnaise juures kohvitanud, kelgutanud ja ostelnud, veel söönud ja veel juttu ajanud. Olen lahti pakkinud oma kohvri, mis taevale tänu nüüd oma lõplikus sihtkohas on ja loodetavasti siia mõneks ajaks ka jääb; voltinud ja kappi asetanud oma riided ning viinud vannituppa hambaharja. Olen uue päeva ootel ja algavaks eluetapiks valmis.