Human connection

Kuna üks mu Rootsis elavatest õdedest reedel Stockholmi sõitis, kujunes nädalavahetus oodatust intensiivsemaks. Ööbisime mingis fancys kroonlühtriga hotellitoas ja käisime ühes hullult ägedas ööklubis, kuhu oli tegelikult 23 vanusepiirang, aga siis mu õde "tegi paar kõnet" ja järsku olimegi tantsupõrandal. Poodiumitel esinesid miimid, valgus sähvis nagu Niggas in Paris videos ja muusika... no ma olen alati arvanud, et mulle klubiremiksid ei meeldi, aga see on võib-olla olnud ka tingitud sellest, et mu enimkülastatud klubid on olnud Diva ja Kodulinna Lokaal. Siinne oli aga hoopis teine tera, DJ tõmbas täiega käima ega pannud keset tantsuplatsi kulmu kortsudades seisma ja mõtlema, et oota miks nüüd selle täitsa kena lauluga niimoodi vaja teha oli :D Igatahes kui sa juhtud külastama Stockholmi, olema üle 23 aasta vana (või omama turvamehele ripsmeid volksutavat vanemat õde), soovitan Cafe Opera kindlasti üle tsekkida. 

Laupäeval kõndisime niisama mööda vanalinna ja astusime erinevatesse pubidesse sisse, vaatasime uisutajaid ja kohtusime mu õepoja Maxiga. Mulle on Stockholmi vibe hullult meeldima hakanud, nii palju erinevate kultuuride edasikandjaid on siin, samas säilib kindlalt see tugev ja karge põhjamaa vaim. Tore on näha, kuidas näiteks enamik õpetajatest on silmnähtavalt muud päritolu, aga räägivad puhast rootsi keelt, kuidas sama teeb väike tailannast hotelliteenindaja, kurdist autoparandaja, itaallasest pitsakokk... ma ei tea, kas kuskil sada aastat tagasi olekski osatud arvata, kui paljudes aktsentides rootsi keel kunagi kõlama hakkab, aga mina isiklikult tunnen ennast nii elusana, kui saan rääkida teist keelt, kohtuda teistest riikidest pärit inimestega, uurida nende tausta kohta... sellest ehk jäigi mul Tartus puudu, võib spekuleerida. Võib ka mitte.