Üks ilus ja hall laupäev

Eile võtsin rongi ja sõitsin Stockholmist eemale, paari tunni kaugusele tillukesse Nynäshamni sadamalinna. Teel lugesin raamatust ühe väikese hiinlanna kohanemisvalusid halli ja veidra Londoniga, autentsuse märgiks kirjutatud kehvas ja konarlikus inglise keeles, minu valduses olev eksemplar võimalikult vildakasse rootsi keelde ümber seatud. Lugesin ja vaatasin aeg-ajalt google translatest, mida üks või teine sõna eesti keeles tähendab, lugesin ja heitsin uitpilke aknast välja. Kui palju võis nii mitmetasandilises tõlkes kaduma minna? Eraldatus, hallus ja võõristus kumasid minuni erinevatest keelekihtidest hoolimata, lubasid laskuda õdusasse tuhakarva üksindusse, kus on lihtne ja mugav. Ka taevas teispool rongiakent oli hall, õrnale lumepuudrile näis sabisevat arglikku seenevihma. Olime minetanud betoonelamud ja kaubanduskeskused, metsa nägemine tegi südame kergeks.

Kissitasin välja vaadates silmi: kui ma ei teaks, et olen Rootsis, kas seda arvaksingi? Ridamisi üksteise kõrval seisavad kõrged männipuud ju kodumaalgi, seisavad ja moodustavad paksu metsa allpool sombust pilvelage. Kusagil lendab vares. 

Ja ühtäkki, ennäe - graniitkalju! Üks ja selle järel teine, lõpuks riburadapidi rongiaknast mööda vilksamas, ühtedel kasvamas puud ja teistele ehitatud punased puumajad. Olin siiski võõrsil, leidis kinnitus minu.

Lõpp-peatus (rootsi keeli väga intrigeerivalt slutstation), Nynäshamn. Viimased järelejäänud reisijad kobivad vagunist välja ja kiirustavad koju või kusagile mujale, mina jään perroonile äraootavalt edasise suuna üle otsustama. Teisel pool rööpaid mere ääres seisab kobar rootsipunaseid maju, kus suvel müüakse saiu ja kohvi ja miks mitte ka lihapalle. 

Midagi kõhedusttekitavalt paeluvat on neis hooajavälistes turismipaikades, leian. Jalutan vaiksete suletud putkade vahel ringi ja kujutan pilte tehes ette, kuidas loetud kuude pärast kõik unenäost ärkab ja elust kihama hakkab, kuidas päike lõõskab daamide kübaraile ja kuidas lapsed söövad torbikust jäätist ja seda ema-isa selja taga salamisi koerale pakuvad.

Keset linna seisab graniitpaljandil kirik, teel sinna märkan tillukest pitsabaari, mis klaasi tagant erakordselt õdus välja näeb. Ainsad lauad on otse leti ees ja needki on hõivatud, inimesed joovad veini ja näivad olevat lõbusas meeleolus, tõepoolest, on ju laupäevaõhtu. Naeratan ja jooksen kaljut mööda üles kirikuni, tuul puhub mulle näkku, telefoniaku on tühjaks saanud, vaatan alla pubidele ja sadamakaidele ja olen vaat et ekstaatiline selle ilusa väikelinna leidmise tõttu. 

Hiljem taas rongiistmesse vajudes luban kevadepoole tagasi tulla ja mõtlen samal ajal natuke murelikult tulevikule, nagu viimasel ajal ikka.