Ann Katarina Meri: Lastest kah

Vahel ma istun ja mõtlen, kas ma armastan lapsi või mitte. Mõnikord toimub see istumine ja mõtlemine kodu välistrepil, sest pahaaimamatult prügi välja viima minnes on jõnglased ukse seestpoolt lukustanud ja vaatavad nüüd dramaatilise reaktsiooni järele janunedes aknast välja. Poisil tulvab mööda nägu alla lakkamatu ninaverejooks ja nooremal tüdrukul on suu ümber pärlsuhkruvõru, vanem peksab sees klaveriklahve nii, et see paneb ka juhusliku möödakäija tahtmatult pead keerama. Vastan talle hädise naeratusega. Vähemalt pole õues enam kakskümmend miinuskraadi ja lumetorm, kinnitan endale optimistlikult, vähemalt ei mängi lapsed praegu omaette Minecrafti... võib-olla saab sellest neile mälestus, mida kunagi kohvilauas naerulsui meenutada.

Pärast viitteist minutit lasevad nad mu lõpuks sisse tagasi. Hingan sügavalt sisse ja õpetan neile klaveril "Für Eliset", õrnemalt, natuke õrnemalt, manitsen ma, meil on naabrid... topin poisi ninna uue vatirulli ja puhastan põrandalt vereplekke, panen pärlsuhkru kappi tagasi, kõnnin elutuppa ja nendin heldimusega, et vanem tüdruk on klaveril väga kiire õppija ja sai kõik vajalikud klahvid esimese raksuga selgeks.

Mõnikord läheb nooremal tüdrukul eelkoolis nii palju lisaaega, et kuigi ma juba pool tundi tagasi sinna ilmunud ja kojuminekust teatanud olen, ei tee tema ikka veel kuulmagi ja õpetaja peab ta lõpuks lihtsalt süles riietehoidu vedama. Muuseas, meil vanematega on kombeks laste probleemidest omavahel inglise keeles rääkida, et põngerjad meist aru ei saaks. Rootsi keelelt paugupealt inglise keelele ümber lülitumine on mu jaoks vahel aga raske ja osad, näiteks kooliga seotud sõnad, tulevad rootsi keeles palju lihtsamini. Tulemus on umbes selline:

"So today when I hämtade children, the youngest one took so mycket tid, that the fröken had to bära her out..."

Väga tihti ütlen ma aga hoopis rootsi keeles asju valesti ja siis lapsed naeravad mu üle ja teevad mind järgi. Alguses olin pisut kohkunud, aga nüüdseks olen aru saanud, et kahjuks keegi teine peale laste mind väga parandama ei kipugi. Ometi on see on õppimiseks väga hea viis: ego alla neelata, põnnidega koos naerda, küsida, kuidas tegelikult öelda ja - eluga edasi minna! Mina saan õppetunni, nemad saavad end vajalikena tunda.

Aga muidu jah, eks igast asju tuleb ette, aga absoluutselt kõik saab korvatud, kui keegi neist koduteel oma väikesed sõrmed mu pihku ulatab, kui mulle kevadpühadeks värvitud pilt kingitakse, kui ma vaikselt oma urus istun ja poiss minuga niisama tühjast-tähjast rääkima tuleb ja väikse šokolaadi annab. Kui metsasalus jalutamas käime ja nad mulle rootsi keeles puid õpetavad, vahel end mu küünarnuki külge haagivad või paluvad tuge, et palki ületada. Jah, sellistel kordadel ma tunnen, et ikkagi armastan lapsi... aga on ütlemata tore, et pean seda tegema ainult pärastlõunati.