Mina Oslos ja Laura Stockholmis

Kuna mu hostpere mingi aeg teatas, et nad märtsi esimesel nädalal Hispaaniasse sõidavad ja minu teeneid tol ajavahemikul ei vaja, oli mul vaja selleks perioodiks endale asendustegevus leida. Algul mõtlesin küll, et sõidan Eestisse, aga need piletid oleksid kokku nii kalliks läinud ja noh, ma ju üsna kohe lähen sinna tagasi niikuinii. 

Siis hakkasin rääkima Lauraga, kes on end ühes väikses armsas mäepealses Oslo äärelinnas samuti au pairina sisse seadnud. Pärast pikki arutelusid saime oma kaugsuhte toimima niiviisi, et mina lähen paariks päevaks Oslosse ja tema sõidab seejärgselt minuga siia. 

Rongisõit sinna oli muidu üks paras tüütus, sest esiteks olin ma loll oma vererõhu kohvi juues lakke ajanud, lisaks pidin istuma seljaga sõidu suunas ja koos rongiga küljelt küljele kaasa õõtsuma, nii et nii ma siis seal lihtsalt hoidsingi pead neli tundi käte vahel ja ootasin, et see õudus ükskord läbi saaks. Ühel hetkel saigi. Nägin ja kallistasin Laurat ja läksime koos tema juurde magama. 

leaving Stockholm never easy

piinakamber

Järgmisel päeval läksime linna ja käisime mingis pargis, kus oli tohhuijaa kujusid ja väga külm. Muidu oli lahe kogemus, aga kogu see Oslo vibe oli minu jaoks kuidagi natuke ühekülgne ja vaikne ja hall. Mulle meeldib Stockholmis, kus rongides laulavad mustlased ja tänaval leelotavad araablased, kus näeb ikka igasugust rahvast ja kus elu kuidagi.. tundub rohkem pulbitsevat. Laura Rootsist nii vaimustuses ei olnud, talle meeldib Oslo hubasus ja vähesem multikultuursus. Aga to each their own ja lahe, et oleme just omale meeldivatesse elukeskkondadesse sattunud. 

topside sisu hoidis meid tuulises Oslos soojas

Neljapäeval läksime mingisse väikesesse külakesse, kus olid kosk ja jõgi ja nunnud punased majad ja põdra kuju ja sõime seal sushit ja rääkisime juttu. Rong Stockholmi pidi minema hommikul kell kuus, nii et kuni sinnani pidime oma aega väljas sisustama. Sellegipoolest olime eesootava suhtes väga optimistlikud, sest Laura sõnul pidavat Oslo neljapäeviti elust kihama... paar tundi hiljem kõndisime mööda inimtühje tänavaid ja otsisime sisse astumiseks kohta, kus lisaks baarmenile oleks keegi veel.

4-päevase sushimaratoni avapauk

Baerums Verk

Kesklinnast lõpuks leidsime ühe festivali, kuhu saamiseks oli pikk saba ja kontrolliti käepaela olemasolu, mis pidanuks olema erkroosa ja paljude kirjadega. Ma näitasin neile oma paljast rannet ja kõndisin sisse ja jäin lolli näoga keset platsi Laurat ootama, keda, nagu välja tuleb, käepaela puudumise pärast sisse ei lastudki. Tulin saba jalge vahel tagasi välja ja otsingud jätkusid.

Käisime veel kuskil kahes pubis, mis olid täiesti tühjad ja ma hakkasin juba üsna tujukaks muutuma ja päris külm oli, aga siis kuulsime kuskilt tümpsu ja vaatasime, et mingis väikeses baarikeses toimub mingisugune pidu. Astusime sisse ja... kõik olid kostümeeritud :D 

Olid Minni Hiir ja Pocahontas, veel hästi palju mingit Disney värki, mingi trussikute väel tüüp ja siis meie. Lasti Lõvikuninga ja Frozeni muusikat ja igast. Kuidagi tuli välja, et tegu oli kellegi sünnipäevaga ja Laura tahtis ära minna, aga ma ütlesin et kuule lõpuks ometi me leidsime midagi lõbusat, jääme nüüd palun siia :D tükk aega ei saanudki aru, et kes siis ikkagi see sünnipäevalaps oli, keda me vältima peaks, aga väga lahedaks kujunes kõik sellegipoolest. 

luiged, kelle juurde põgenesime pärast hiire nägemist

Siis jõudsime veel kuskile korteripeole ja pärast seda olime hommikupimeduses teises Oslo otsas ja üritasime välja selgitada, kuidas me nüüd ikkagi rongile peaksime saama. Olukord tundus vahepeal üsna lootusetu, aga mingi ime läbi isegi jõudsime ja pidime kohad võtma otse loomulikult seljaga sõidusuuna poole. Siinkohal tänud Laurale, ilma kelleta ma tõenäoliselt praeguseni seal korteripeol oleksin ja oma jalatseid taga otsiksin.

Esimesel Stockholmi-õhtul olime linnas veedetud ööst ja kõikvõimalikest ühistranspordivahenditest surnud ja vajusime kell seitse õhtul Netflixi vaadates magama, olles vandunud, et mitte kunagi elu sees ei lähe me enam kuskile välja. Järgmisel hommikul ärgates vaatasime aga esimese asjana teineteisele otsa ja mõtlesime, et kuule iseenesest võiks ju täna mingit pulli teha.

saime jälle inimesteks

Laura käis ühe oma Iraagi tuttavaga kuskil autoga sõitmas ja siis tulid nad mõlemad minu juurde, istusime ja ajasime juttu ja pärast see tüüp sõidutas meid linna. Kui kohapeal klubisse minna tahtsime, selgus muidugi, et Laura oli oma rahakoti koos kõigi dokumentidega koju jätnud. 

"Aga võta mu pass," pakkusin, sest olin ise ID-kaarti näitamas, "kui küsitakse, kuidas meil sama sünnikuupäev on, ütleme lihtsalt, et oleme kaksikud," olin lollikindla lahenduse välja mõelnud ja seisin rahulolevalt järjekorda. Kui turvameestele lähemale jõudma hakkasime, sosistas Laura järsku mulle:

"Oota aga.. kas nad sinu arust sama eesnime ei pane tähele? Mis me ütleme siis neile, et meil vanemad ei olnud väga loomingulised või?"

Noh, jah. Kõige peale ei jõua ju alati mõelda. Aga sisse me millegipärast saime - ja oh, mis klubi see oli! Täpselt selline, millest ma Eestis täiega puudust tundnud olin, nimelt mängis seal ainult latiinomuusika. 

Ma ei olekski kunagi ausalt öeldes arvanud, et Rootsis nii suur latiinode kogukond on - ja samal ajal, kui kogu klubi Sean Pauli saatel tagumikuga põrandale aina lähenes, õppis meid autoga sinna toonud (ja meie eest maksnud!) tüüp baarinurgas masinaehitust. Võib ka nii. Pärast tõi ta meid koju tagasi ka ja me Lauraga mõtlesime, et mille pagana pärast ta meiega üldse koos tsillida viitsis, aga ju pakub siis latiinorütmide saatel õppimine rohkem pinget kui ilma. 

Järgmise korrani!