Pühapäev

Täna ma emosin kuni pärastlõunani voodis ja needsin end põrgupõhja, et olin üldse lubanud inimesele temaga stand-up comedyle minna. Ma ei viiitsi! Ma ei taha ju! Mulle üldse ei meeldigi võõrastega suhelda, las ma lihtsalt mõnulen siin oma mugavas üksinduses ja mis mõttega ma ikka läheks, kindlasti ma ei saa rootsi naljadest üldse arugi ja... äkki peaks ikka ära ütlema, spekuleerisin oma tekikuhilas.

Mingi vägi sundis mind aga ikkagi ennast kokku võtma ja mitte olema see tüüp, kes Jim Carrey seal "Yes Manis" oli enne, kui temast sai noh, Yes Man. Pesin hambad ja tegin meigi ja sõitsin rongiga linna, sain sõbraga kokku ja läksimegi baari. Kogu asi maksis ainult kakskümmend krooni ja saime istet võtta esireas, mida teinekord niisuguste ürituste puhul kindlasti väldin - mul nimelt kipub mõnikord olema selline vali ja lakkamatu naer, mis seisvate komödiantide torgetest mingil juhul puutumata ei jää.

Kokkuvõttes oli aga hullult naljakas ja, nagu see alati kipub olema - kohapeal mõtlesin, et no issand kui hea, et tagumuse ikkagi maast lahti suutsin vedada. Ma tegelikult ei oskagi välja tuua ühtegi korda, mil oleksin mõelnud, et no pagana pihta, pidin ma nüüd inimeseks saama ja lõbusaid asju tegema hakkama, palju parem oleks ju olnud koju ennast haletsema jääda...

Pärast komöödiat ja sõbraga vestlema jäämist tundsin aga siiski, et olen nagu tühjakspigistatud sidrun ja vajan natuke alone time'i. Omaette õhtuses rahvarohkes linnas jalutada.... mmm. Tean vaid üksikuid asju, mis on sellest paremad. Niisiis ütlesin, et lähen koju, aga kõndisin tegelikult hoopis kaugemalasuvasse mäkdonni, tellisin kohvi ja nautisin oma solituudi (seda rõõmsam on retk houmboide juurde huudi - Low Fat 2013), kui mind kõnetas üks vene keelt rääkiv mees. Nimelt ei osanud ta sõnagi inglise ega rootsi keelt ja otsis parajasti hotelli/hostelit, kus magada, aga tal polnud telefonis internetti ja ei osanud kusagilt alustada ja... no hull jama ühesõnaga. 

Sirvisin siis telefonist ühe hosteli välja ja asusime koos sinnapoole teele, mille kestel ma rõõmsalt avastasin, et mu vene keel ei olegi enam kohutav, vaid hoopis täiesti nullilähedane. See muutus muidugi veel toredamaks siis, kui pooletunnise jalutuskäigu järel hostelisse kohale jõudsime ja mul tuli sisuliselt läbi viia rootsi ja vene keele vaheline sünkroontõlge, mille tulemuseks selgus üldsegi, et tüüp on oma pangakaardi kuskile maha jätnud ja ei saa maksta... mul oli hullult kahju, aga ei saanud enam midagi teha ja soovitasin tal rongijaama magama minna. On samas hullemateski kohtades öid mööda saadetud ja ma nägin küll, et tal sulli ikkagi natuke oli.

Muidu on elu ikka jah tore ja mina üritan endiselt igasugustel kahtlastel viisidel omale sõpru leida. Igatsen natuke reisimist, kus kõik see suhtlemine tuli nii loomulikult ja ma võisin ilma igasuguse vastutuseta lihtsalt gruppidesse sulanduda... aga mis sest ikka, igasuguseid eluperioode tuleb läbi elada!