Suur kevad on täna väljas. Istun rätsepistes terrassil, püüan D-vitamiini ja kirjutan blogilahtrisse ridu, mida ereda päikesevalguse tõttu näha vaat et polegi. Üleval kuuse otsas siristavad linnud.

Käisime just väärika vanadaami, ruugekarvalise iiri setteri Lisaga jalutamas. Meie äärelinn on turvaline ja igav, pole siin õnnetuid mahajäetud puumaju ega pingil istuvaid ühe hamba ja pilsneripaagiga kevadekuulutajaid. Kõik on korralik, majad ja aiad oma siledate fassaadide ja korda tehtud peenardega näevad välja täpselt sellised, nagu nad välja nägema peavad. Comme il faut. Puudub aguliromantika, aga täna ma teda ei igatse, täna paistab päike meile näkku kõrgelt ja soojalt. Taevas on klaar ja kebabiputkade ees istuvad ülikondades ärimehed, kes naudivad oma ebatavaliselt sooja lõunapausi. 

Võtame suuna surnuaiale. Seegi on puhas, sümmeetriline ja korralik. Mäletan Saaremaa, eelkõige Mustjala ja Kudjape omasid, rägastikulisema ning pisut loomingulisema paigutusega lasuvad nad kõrgete puude all, suured põõsad ümbritsevad rohtukasvanud haudu ja viltuseid riste. Siinne on steriilsem, muru on ühtlaselt niidetud. Hauakividelt nimesid uurides oleme õnnelikud, et parajasti on meie kord elada.

Eemal kabeli juures hüppab kaks suurt ja julget jänest, suursugused näevad nad välja oma kikkis kõrvade ja väljapeetud rahulikkusega. Ei tee nad äkilisi liigutusi, ei põgene, külmaverelise enesekindlusega kõõritavad nad teineteisele otsa ning loovad siis sõnatu kokkuleppe üheskoos aeglaselt tagasi puhmastesse pöörduda. 

Rohulapil väikesel künkal kasvab riburadapidi tillukesi kollaseid lilli, peenardes juba jõudsalt sirgunud märtsikellukesi. Kõrte vahel lendab liblikas. Kuldne, nendin rõõmsalt ja lasen suunurkadel kõrvuni tõusta. Kui lõpmatult imelisi üllatusi on varakevadel pakkuda! Iga aastaaja tulek on justkui tolmu raputamine unustusehõlma vajunud aaretelt, mis paari lapiliigutusega jälle kirkalt särama löövad. Iga uus talv rabab oma kõikehõlmava pimedusega, iga värske kevad aga elu, värvide ja uute lapsemeelsete lubadustega.

Kuldne suvi, teadvustan endamisi ja naeratan eelolevale mõeldes.