Wednesday, March 9, 2016

Üksindusest, otsingutest, koosolemisest ja jäämisest

Regiinaga ikka vahel kirjutame kirju ja viimati leidsime, et me mõlemad imetleme selliseid lihtsaid inimesi, kes oma elutee lõpuni sama rada käivad ja ei torma paaniliselt ringi "seda kõige õigemat lahendust" otsides. 

No näiteks naised kusagil Araabias, kes noorena sõlmitud sundabielus oma õnne leidma peavad, mehed kaugel hinduistlikul saarel, kes isalt vaibapoekese pärivad ning siis teismeeast kuni surmani iga jumala hommik selle avavad, sinna ette vett viskavad, Jumalale viirukite, lillede või purgitäie Red Bulli näol andameid annavad ja seejärel müügiga kuni hilisõhtuni tegelevad, et järgmisel varahommikul jälle samaga alustada. 

Inimesed, kes ei lahku iialgi oma väikesest külakesest, kes pühendavad end täienisti perele või kogukonnale, kes mingil põhjusel on sattunud käima mingit teed ja kõnnivad seda lõpuni välja, kord sealt rõõmu ja rahuldust leides, kord tagasilööke ja pettumusi taludes, kord kõike põrgupõhja needes ja vihates... inimesi, kelle õnn lasub nende peres, lasub aasta-aastalt aina kahanevas kirikukooris laulmises, laste või lastelaste kantseldamises, nädalavahetusel näppude mulda pistmises, moosi keetmises, telekast "Suletud uste taga" vaatamises... ühele päevale järgneb teine, kuid rada jääb; elu ei ole ooterežiimil, ei asu parajasti kuskil kujuteldavas vahekoridoris, vaid ongi siinsamas ja käegakatsutav.

Või no olgu, tegelikult ma ei tunne ju ühegi teise inimese hingeelu, aga kuidagi rohkem rahu näib olevat sellises elustiilis, kus põhiküsimuseks ei ole enda individualismi pidev küsitlemine ja arendamine ja selle kesta erinevatesse maailma nurkadesse otsinguile viimine. Nii et milleks siis oodata ja arvata, et varsti algab "päris elu" koos oma õigsusega, kui see on tegelikult täiuslikult toimivana juba praegu ja siin, kui kõik päevad on võrdsed ning ei tulevikul ega minevikul pole oleviku ees eeliseid.

Meenub, kuidas hääletasin kuskil Kagu-Austraalias üksi erinevate farmide vahel ja mind võttis peale üks väikese romu autoga tüdruk, kes oli minuga sama vana ja töötas haiglas õena. Rääkisin talle, kes ja kust ma olen ja mida teen ja ta oli nii üllatunud, et issand, nii noor ja nii kaugelt ja ihuüksi kuskil võõras kohas hääletamas... ja rääkis vastu, et tema on abielus ja lapsega ja töötab ja kõige kaugem koht, kus ta üldse kunagi käinud on, on Sydney - ja et ta tahaks ka nii julge olla kui mina.

Mõtlesin natuke ja ütlesin, et mina imetlen tema vaprust palju rohkem. Ilmaski näiteks ei kujutaks ma ette, et leiaksin endas südikust siduda end mehega ja veel nii kaugele välja, et temaga abielluda. Hankida laps, leida püsiv töökoht ja sisuliselt nõustuda sellega, et umbes järgmised 18 aastat näevad kõik mu järgnevad päevad välja täpselt ühesugused... leppida, püsida, kohanduda, end teistega pidevalt kooskõlastada, end ohverdada... see on vaprus. See on palju suurem julgustükk kui paari klikiga internetist lennupilet osta, hostelites ringi hängida ja suvalise tolmuse tee ääres pöial püsti ajada. 

Ja siis samas. Siin vist libisesin sellest millalgi üle ka, et lugesin raamatut väikesest hiinlannast, kes ihuüksi sõitis elama Londonisse. Hüljatuna tundis ta end seal hallis kapitalismikantsis, igatses Hiinat, kus tuhandeile tantsijaile olid loodud täpselt ühesugused sammud, kus vanavanematega elati koos, kus kogukond oli pidevalt olemas ja toetamas, kus iialgi ei tulnud tunda ennast üksi, kus sõna "üksi" mõistminegi oli raske. Ja nüüd, olude kujunemise tõttu reaalselt üksi jäädes? Nüüd oli auk tema hinges sedavõrd suurem. 

Ja ma mõtlen, et isegi kui ma ei suuda end väga hästi inimestega siduda, kui ma ka natuke eelistan end eraldada ja omaette nokitseda, olen ma ehk paremini karastatud selleks, kui mingil põhjusel peaksin kunagi jäämagi täiesti üksi. Nohjah, eks kompromissid tulevad alati millegi arvelt.

No comments:

Post a Comment