Niikaua kui ma ennast mäletan, olen kogu aeg hullult põdenud - just sellepärast, et kas ma jään ellu või mitte. Näiteks kuskil kaheteistaastasena mul mõnikord rinnus valutas kergelt, ja siis ma olin iga õhtu veendunud, et ärkan järgmisel hommikul surnuna. Tavaliselt laulsin siis endale rahustuseks Jamaica hällilaulu: sa maga Chiquito, mu poeg...
Suvel pärast 18. sünnipäeva hakkasin aga tõsisemalt võtma suuri lümfisõlmi oma kaelal, mis pärast paljusid angiine või kurat teab mida sinna tekkinud olid. Pärast mõningaid googeldusi teadsin juba raudkindla veendumusega, et minus pesitseb jube vähk ja mulle on elamiseks antud vaid paar kuud; sellest ajendatult hakkasin ikka üsna palju jooma ja väljas käima, et viimaseid elupäevi mitte raisku lasta. Üksi olles aga kartsin ja nutsin ohjeldamatult. Samas hakkasin nagu rohkem märkama ja väärtustama seda kõike, mis mu ümber oli. Ostsin omale uue päeviku, et hakata sinna sisse kandma ilusaid hetki, igal hommikul üles ärgates olin tänulik uue päeva eest ja et mul on ikka veel võimalus nautida seda imelist kingitust nimega elu. Kui siis sügise hakul lõpuks ultrahelisse aja sain ja arst mulle kinnitas, et midagi ohtlikku mu kaelal siiski ei ole, voogas üle kere muidugi suur kergendus. Aga tänulikkus on jäänud, see tänulikkus, mis aitab asju perspektiivi panna ja kõikidest möödalaskudest ja vastutuultest hoolimata meelde tuletada, et ma olen ikka veel elus.
Lennukiga lendamisest ei maksa üldse rääkidagi. Ma olen seda ju tegelikult üsna palju teinud, nii üksi kui perega kui ka koolikaaslastega, aga iga kord pardale astudes ma nagu ei teadvusta endale, et tegelikult lennatakse ju ikkagi selleks, et kuskile kohale jõuda. Et allakukkumise tõenäosus on kusagil üks kümnele miljonile või mis iganes number see oli. Ei-ei, minu jaoks on see alati olnud pigem nagu 50:50, vene rulett, kuhu inimesed adrenaliini saamiseks oma eludega riskima tulevad. Kui siis rattad pärast mu närvesöövaid tunde ja enda rahulikuks sundimist jälle maad puudutavad, tunnen, et olen õnnesärgis sündinud.
Kõige hullem oligi vist see aeg, kui olin viimast nädalat Austraalias ja teadsin, et mul on nüüd tohhuijaa lende ees. Kuidas ma ikka duši all nutsin ja mööda tänavaid kõndides no igasuguseid morbiidseid mõtteid ketrasin ja kui emme siis mulle e-maili saatis, et me kõik juba ootame sind ja su voodi on ära tehtud ja su pidžaama sinna peale volditud, puhkesin lohutamatult nutma: kuidas te siis aru ei saa, et ma ei jõua ju koju! Ma ju kukun lennukiga alla!
Balil paanika süvenes ja seal ma tõsimeeli mõtlesin, et okei, nüüd ma lihtsalt istun nädal aega siin hostelis ja tiksun need päevad mööda, isegi välja minek tundus niivõrd hirmutav ja jube. Aga mida ma selle asemel tegin? Sõitsin mingi täiesti suvalise keskealise mehega kaheks päevaks teisele poole saart! Istusin järgmisel päeval keset Indoneesia hullumeelset liiklust ilma kiivrita ta mootorratta tagaistmel! Läksin üksi välja joogikest rüüpama ja lõpetasin võõraste inimeste hotellis! Tagantjärele olen selle üle ikka päris uhke olnud ja imestanud. Ajal, mil ma oma elu pärast kõige rohkem kartsin, ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin vooluga kaasa ja tegin kõiki asju hirmust hoolimata. Ja noh, koju jõudsin ju pärast ka.
Nüüd on siis Stockholmis terrorioht ja mingid tüübid väidetavalt siin. Täna on volbriöö pidustused ja kuninga sünnipäev, kahe nädala pärast Eurovisioon... magus tükk neile hammustada! Tegelikult ma ei oleks selle peale isegi mõtlema hakanud, kui sõbrad Eestist poleks hoiatanud. Aga noh. Eile tuli mu Rootsis elav õde siia ja kutsus restorani, ma alguses ikka mõtlesin, et noo... muidugi ma ei oleks kutset ära öelnud, aga teatav kõhklus lasus ikka, just rongide ja metrooga sõitmise ees. Aga ma tegin seda ikkagi, tegin selle klausliga, et no täna jään küll igaks juhuks koju. Hästi tore õhtu oli muidu, jõime ühes hullult mõnusas Hispaania restoranis sangriasid ja sõime tapaseid ja rääkisime reisidest ja inimestest ja maadest... pärast üksinda läbi linna kõndides oli juba pime, lühikestes seelikutes ja madrusemütsides tüdrukud tegid tänavanurkadel suitsu. Kõrval, nagu ikka, tõmbas hambutu mustlane lõõtspillil Stockholmi soundtracki, seda kurblikku Elu Laulu, kuhu on kirjutatud elu ja surm, kogu see lõputute rõõmude ja raskuste kägisev vankriratas...
"Taas olen jõudnud koju, taas olen loonud endale illusiooni turvalisusest," kirjutasin enne magamajäämist märkmikusse ning tänasin Jumalat järjekordse päeva eest. Hirm ei ole läbinisti halb, tõdesin, ta käib alati tänulikkusega käsikäes...
Nüüd aga kirjutas õde, et võiksin tal aidata kesklinnas näitust üles panna ja pärast jalutaksime veel ja läheksime kuskile teed jooma. See muidugi tähendaks minupoolset rongi- ja metroosõitu, aga nüüd ma juba tunnen, et ma olen nii naeruväärselt palju kordi oma surma läbi elanud, et ma isegi ei võta seda hirmu enam eriti tõsiselt. Pigem niisuguse kõrvaltvaatleja heldimusega. Ja kui midagi ka peaks juhtuma, siis ma lähen rahu ja rõõmu ja armastusega ja loodan, et sõjapõgenike vastuvõtmine millestki hoolimata ei peatu.
Nüüd ma tegelikult rääkisin natuke nii, nagu ma elaks kuskil Gaza sektoris ja mitte Euroopa turvalisimas pealinnas. Aga noh. Ma olen ju kah siiski ainult inimene.
"I've been through some terrible things in my life, some of which actually happened," ütles Mark Twain.
No comments:
Post a Comment