Kuidas Rootsis sõpru leida, vol 2

Kuna ma Tinderi kui sotsialiseerumisvahendi enda jaoks täiesti maha kandnud olin, tuli kasutusele võtta uus meede: minna üksinda baari ja vaadata, mis juhtub.

Varasemas elus olen niimoodi teinud kahel korral. Esimene lõppes sellega, et ma sõbrunesin lahedate inimestega ja elasin pärast mitu päeva nende hotellis, nautides basseini, hommikusöögi ja room service'i hüvesid. Teisel korral ei olnud kohatud tüübid üldse mitte vähem lahedad, aga järgmisel hommikul ärkasin keset 40-kraadist Bangkoki hullu pohmelliga ning mul ei olnud pennigi raha ega vähimatki aimu, kus pagana kohas ma selles kümnemiljonilises linnas parasjagu viibida võiksin ja kus kurat on mu hostel (selles konkreetses olukorras olin ma elust juba nii masendunud, et ma isegi ei hakanud paanitsema - jalutasin lihtsalt tuima näoga edasi ja talusin saatuse hoope allaandnud maaslamajana. Aga hostel, nagu selgus, oli õnnekombel väga lähedal - vahel tuleb lihtsalt üks jalg teise ette panna ja kõndima hakata...)

Niisiis olin seekord eeloleva suhtes üsna positiivselt meelestatud ja läksin ühte kärarikkasse Södermalmi baari, ühes pastakas ja märkmik, et ma ei näeks välja nagu harilik nutitelefoni scrolliv luuser. Kuigi ma veini üldse ei joo ega armasta, tellisin hemingwayliku efekti tekitamise mõttes siiski klaasikese valget ja asusin kirjutama. 

Üritasin küll silmsidet luua ja mõne inimesega juttu alustada, aga kõikidel olid omad sõbrad ja seltskonnad ja asjad ja lõppkokkuvõttes ei tutvunudki ma mitte kellegagi. Vaatasin lihtsalt distantsilt kõike seda melu, jõin aeglaselt oma klaasi tühjaks, pakkisin pastaka ja märkmiku jälle kokku ja läksin linna peale jalutama. Jälgisin sillapiirdele nõjatudes kuu peegeldust jõel ja mõtlesin, et üksi olla ja kodus istuda on ka ikkagi jumala okei. 

Et kuidagi hästi levinud ja ka minusse alateadlikult juurdunud on see arusaam, et "live life to the fullest" tähendab umbes seda, et varahommikuni pidutseda ja hästi sotsiaalne olla ja reisida ja kogu aeg mingit adrekat saada ja viimase piiri peal elada ja whatsoever ja siis kõik muu on umbes nagu mingi ooteseisund. Aga tegelikult ju muidugi ei ole.

Et hetkede kvaliteet ei sõltu sellest, kas nad on parasjagu kellegagi jagatud või mitte. Et "the fullest" on ka see kibemagus tühjus hinges, kui hea raamat ükskord otsa saab, või see tunne, kui hambaid pestes tuleb raadiost su lemmiklaul. Keset tänavat üksinda valjusti naermine, kui podcastis täiega hea nali tehakse. Hommikutee joomine, kui kõik teised on tööl ja väljas sabiseb vihma. Köögis tantsimine. Duši all laulmine. Need ei ole mingid lohutusauhinnad või alternatiivsed õnne leidmise teed, need on päris elu ja päris hetked koos ühe päris laheda inimese, minu endaga.