Monday, April 4, 2016

Mein Kampf: mu igavene võitlus interneti vastu ja inspiratsiooni eest

Eelmisel nädalal sai mul kopp täiega ette sellest, kui palju ma internetis aega raiskan, kui mitu projekti mul pooleli on, kuidas ma kunagi ühtki ideed lõplikult kokku siduda ei suuda ja oma tulevikku kirjutamisega siduda ei oska. Ütlesin endale veel igasuguseid koledaid asju ja puhkesin lõpuks lohutamatult nutma: ma ju tahan tegelikult luua, olla inspireeritud ja inspireeriv noor inimene, aga tunnid ja päevad voolavad lihtsalt kuskile tühja mittemillessegi ja need aarded, mis võib-olla lebavad kusagil paksu tolmukihi all minusse mattununa, ei pääsegi ehk mitte kunagi välja!

Nutsin köögilaua taga edasi ja küsitlesin oma eksistentsi ning kui nuuksed muutusid natuke harvemaks ja hingamine pisut korrapärasemaks, oli aeg asuda tegudele. Panin kinni kõik pooleliolevad kirjatööd ja vahelehed ja dokumendid ja tegin omale uued reeglid. Pool tundi sotsiaalmeediat päevas, nädalavahetusteti tund, muul ajal tegelen millegi muuga. Olgu see siis ristsõna lahendamine, jalutamine, enese purju joomine, koogi küpsetamine, mida iganes - see ei pea olema kirjutamine või projektide lõpetamine või üldse midagi produktiivset, peaasi on, et ma netist eemal oleks. Sest sellest kasvab midagi head. Sest sellest kasvab, et vahepeal ei ole mul mitte midagi teha.


Eelnevas elus olen palju kelkinud, kuidas mul ei ole kunagi igav. See on tõsi. Ka siis, kui Pangal telekast ühtki kanalit ei näinud ja internetti ei olnud ja ma olin üksik laps, kelle õdedeks-vendadeks olid raamatud ja mets, ei mäleta ma end kordagi, mitte kordagi igavuse üle kaeblemas. Kui midagi ei olnud teha, tuli see miski lihtsalt ise välja mõelda. Tühjus tõukab tegudele. Mis on mind aga tegudele tõukamas nüüd, kui kogu aeg saab lihtsalt jalad kõhu alla vedada ja Twitteri uuesti läbi scrollida? Kui virtuaalkeskkond muutub reaalajas pidevalt ja kogu aeg on võimalik anda ajule uut, kergesti läbiseeditavat ja üldjoontes kasutut informatsiooni? Kui mingi fantoomtegevus pidevalt mu jõudeolekut summutab ja loomingulisust piirab? Väita nutifoniajastul, et mul ei ole kunagi igav, on umbes sama, mis öelda, et ma ei karda pimedust, sest magan igal öösel öölambiga. 


Senised tulemused? Õnneks ei ole mul ikka veel igav. Näiteks laenutasin kaks nädalat tagasi ühe raamatu, mis ei tundunud algul päris minu teetass olevat, nii et panin selle kõrvale ja mõtlesin mingi päev ilma lugemata raamatukokku tagasi viia. Oma uue, äratuskellaga rangelt piiratud internetipoliitikaga, tuli aga päevi ju kuidagi sisustada ja nii lugesin ma selle ikkagi läbi. Ja no Jumal. Ma ei jõua kokku arvutada, kui mitu korda ma selle kestel liigutusest nutsin, kui palju ma inspireerusin, kui palju see minusse elutahet ja reisihimu ja armastust süstis...


(raamat, muide, kannab pealkirja "New Delhi - Borås" ja on vist praegu olemas ainult rootsi, saksa ja taani keeles, aga peaks selle aasta suvest ka inglise keele kõnelejatele saadaval olema) 


Kui ma varem jätsin trennitegemise alati südaöö peale, saab ta nüüd tehtud hiljemalt kella üheksaks õhtul. Kui ma enne hommikul esimese asjana alati telefoni kätte võtsin ja südamerahus veel tunnikese linade vahel sotsiaalmeediasaite scrollisin, jõuan nüüd selle ajaga pesus käidud, söödud ja köögi korda tehtud. Ma ärkan varem. Ma lähen varem magama. Ma jõuan enne uinumist mediteerida ja kogu möödunud päeva endast läbi ventileerida.


Lõpetuseks mu eriline lemmik - paberile kirjutamise juurutamine. Minna välja, haarata kaasa pastakas ja märkmik, istuda pingi peal päikeselõõsas või sompus taeva all järve ääres ja lihtsalt kirjutada. Kirjutada nii, et valge lahtri ees ei teki sõrmedesse krampi, kirjutada ilma häbitundeta oma keigarliku sõnastuse või lihtlabaste ütlemiste ees, kirjutada, sest oleme ainult mina ja pastakas, kirjutada, sest sel hetkel ei eksisteeri ühtegi saiti ega linki ega tšätti, kuhu end paarisekundilise mõttepausi korral unustada. Kirjutada, sest see on lihtsalt meedium mu hinge ja paberi vahel ning ma ei pea kellegi jaoks midagi teesklema või teisiti ütlema.


Ja kui mingitest kirjutistest peaks kunagi midagi saama, kui ma ehk peakski kunagi oskama midagi millekski kokku siduda, siis juhtugu see aga, ent see ei ole eesmärk, eesmärk on olla siin ja olla kohal ja kirjutada lihtsalt sellepärast, et ma seda tahan ja armastan. Ja nagu ütles Elizabeth Gilbert - "I wrote a poem, it was not great, but it didn't kill anyone either.". Ja nii kaua, kuni ma oma öelduga kellelegi haiget ei tee, kui mu kirjutamine rõõmustabki kasvõi ainult mind ennast, kui see ka jääbki ainult naeratust näkku toovaks pühapäevahobiks, olen ma ju siiski õigel teel.




sain omale kirjutuslaua ja see teeb mind ütlemata rõõmsaks


No comments:

Post a Comment